Rõõmu teeb see, et jätkub raamatuid, mida lugeda, ja et nende hulka satub ikka ja jälle Eestis tehtud asju. Aasta läheb ilma ülisuurte tippudeta, aga näiteks eri masti meelelahutuskirjandust ilmus ikka väga massiivselt. Loodan, et ajapikku tekib ka kvaliteet. Aga jah, Mehis Heinsaar ja Mihkel Mutt, Kivirähk ja -sildnik ning miks mitte Lembit Uustulnd — kõik nad on rõõmu pakkunud. Kui nimetada mõned esmalt meenunud.

2. Missuguse eestikeelse teoseta pole võimalik aastat 2007 ette kujutada?
Ette kujutada on ikka võimalik. Paljud kujutavad edukalt ilma ühegi teoseta, paljud ei kujuta üldse midagi ette ja, kujuta ette, elavad ilusti ära. Sellegipoolest — Kivirähu ”Ussisõnadeta” jäänuks paljudel seeaastane kirjandusmats saamata.

3. Aasta mõjukaim tõlge eesti keelde?
Ilmselt ikkagi Tony Judti ”Pärast sõda”. Kuigi hääde ja olulike tõlgete poolest oli aasta rikas ning kangesti keeruk on valida.

4. Millal eesti kirjanikud palka saama hakkavad?
Sellist imelist süsteemi, et igaüks, kes raamatu avaldanud ja ennast kirjanikuks peab, elupõlisele riigipajukile arvatakse, ei ole kusagil olnud ega tule meilgi. Kuid kirjandusalal tegelikult tegutsevate inimeste kindlustamine adekvaatsete, jätkuvate ja pikaajaliste stipendiumidega ning nendest lähtuvate sotsiaaltagatistega on kultuursetes riikides elukorralduse loomulik osa. Paari aasta pärast ka meil. Ka emapalka peeti algul utoopiliseks. Enam mitte.

5. Millal võidab eesti kirjanik Nobeli?
Oktoobris.