Karel Rüütli: Pensioniiga olgu iga inimese enda otsustada

Eesti rahvastiku vananemine on kui lähenev loodusõnnetus, millest valimiste eel räägitakse kahjuks lihtsustatult ja ühekülgselt, eirates fakti, et tänased üle 60 aastased inimesed on täisjõulised ühiskonna liikmed, mitte ainult probleem pealetulevale generatsioonile või koorem haigekassale ja teistele sotsiaalvaldkonna organisatsioonidele.

Nii kurb kui see ka ei ole, saame me kõik ühel päeval vanemaks. Milline on meie, praeguste noorte nägemus vanadusest kui eluperioodist — kas see on hirmutav ja kas vanaks saamine tähendab, et me ei ole enam „päris“ inimesed, kellel on oma väärikus, soovid, unistused, arvamused, lähedussuhted ja õigus austusele? Mina nii ei arva. Ma südamest loodan, et koos Eesti riigi ja rahva arenguga, saame üle praegu vohavast noorusekultusest ja vanusega omandatud elutarkus ja kogemused tõusevad taas ausse. Vanad inimesed ei ole tegelikult vaid probleem, nad võivad olla ka osa lahendusest.

Pensioniea tõstmise asemel pensioniiga vabaks

Konkreetsemalt, on küsimus ikka ja jälle rahas. Vananemise puhul siis pensionisüsteemis, mis peaks Eestis muutuma olulisemalt paindlikumaks, et meie inimesed saaksid ise otsustada vastavalt oma soovidele ja võimetele, millal nende jaoks töötamise ajajärk elus lõpeb.

Paindlik pensioniiga ei ole vaid isikliku vabaduse ja otsustusõiguse küsimus. Rahvastiku vananemisega tekkivat survet sotsiaalsüsteemile ei saa leevendada ka lihtsustatult pensioniea tõstmisega. Ühe juhtimisteadlase analüüsi kohaselt vastab 1936. aasta vanusele 65 järgnevate 20-30 aasta pärast umbes vanus 79 (Peter Drucker, Management Challenges for the 21st Century).

Inimesed peaksid pensionile minema siis kui nad ise selleks valmis on. Kahjuks on Eestis vanaduspesnion niivõrd väike, et tegelikult sellega normaalselt ära ei ela ning väga paljud inimesed on huvitatud töötamisest nii sissetulekute suurendamise kui ühiskondlikus elus kaasalöömise eesmärgil.

Pensioniea kehtestamine oli tööliste poolt aastakümned tagasi saavutatud õigus. Tänapäeval on olukord muutunud: töö iseloom on teistsugune, juurde on tekkinud vähem füüsilist jõudu vajavaid elualasid ning oluliselt on paranenud vanemaealiste tervislik seisund.

Paindlikumad lahendused

Lisaks õigusele ise otsustada, millal pensionile minna, võiks juurutada erinevaid paindlikke töö tegemise vorme — järk-järgult pensionile minemist, osalist tööaega või jagatud tööd, paindlikku töökohavalikut. See eeldaks muidugi avatud meelt ja vanusepõhise diskrimineerimise lõpetamist tööandjate poolt.

Riig poolt makstava pensioni suurus sõltuks jätkuvalt töötatud aastatest. Need, kes otsustavad varem igapäevatööst loobuda, arvestavad, et igakuine makse on natuke väiksem.

Ma loodan, et meie ühiskond teeb juba lähiaastatel suuri samme vananemise teema käsitluse muutmisel. Loodan, et tööandjad leiavad rohkem võimalusi pakkuda tööd kogemustega vanematele inimestele, kellele iseseisvusaastatel pigen noori või isegi verinoori inimesi on eelistatud ja loodan, et Eestis märgatakse kogu Euroopas käivat diskussiooni aktiivse ja terve vanaduspõlve tagamisest.

Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.