Kaotage Eesti riik või ma lahkun siit
Ainuke võimalus kitsas olukorras toime tulla on kokku hoida. Käitumine käib mööda sissekäidud radu. Me jälgime, õpime. Vaatame üles iidoli poole. Olgu selleks Jeesus Kristus või president Ilves.
Eesti rahvas ja riik on setod reetnud ja Setomaa maha müünud.
Meil pole ühtegi tanki või sõjalennukit, pole isegi ühtegi ründepaati. Ilma NATO kaitseta meid ei oleks. Kogu Eesti riigi välisjulgeolek on rajatud diplomaatiale, kui Ühendriikidele pugemist nii võib nimetada. Me kummardame ja ümmardame neid, toetame nende imperialistlikke okupatsioone teisel pool maakera. Kiidame vägivalda nõrgemate kallal kõige kõrgemal tasemel.
Rollimudeleid mööda alla: vägivalda nõrgemate kallal ning kõrvalseisjate ignorantsust kujutab ilmekalt ka Ilmar Raagi film „Klass“.
Kui loodus on tasakaalus, siis kelle hingel on need miljonid süütult hukkunud hinged? Kas riigimeeste poolt pole silmakirjalik ja vastutustundetu endale uhkelt vastu rinda taguda?
Kui mujal maailmas on politsei inimeste abistamiseks, siis meil teevad nad maksuameti tööd ning saavad tulemuspalka vastavalt sissekasseeritud trahvidele.
Kõik teavad, et Eestis on liiga palju ametnikke. Mõisa köis las lohiseb? Ja orjad rügagu tööd?. Millegipärast on mul tunne, et ka kohus töötab samal põhimõttel.
Kodaniku kaebusele vastatakse — kui üldse — nagu jumal juhatab. Kaebus on alati ebakorrektselt vormistatud, sisu pole oluline. Vastamise tähtaeg on möödas juba enne määruse kättesaamist.
Trahvid on alati õiglased. Vahet pole, kas millegi eest või niisama. Peaasi, et raha laekuks — maffia „ühiskassasse“. No jumala eest, anna aega atra seada!
See väike maatükk siin on mulle ilmatult kallis. Olen noor, haritud ja mitme ettevõtte omanik. Vaatamata majanduskriisile on mul kõik arved tasutud. Kuid selleks tuleb mul ka korralikult tööd rabada.
Tundub, et oleme liiga noored, et iseseisvalt hakkama saada. Mul on sellest õlisest praakaparaadist villand. Teie „riiki“ on lihtsalt liiga raske seljas kanda. Tahan rahulikult elada.
