Ma isiklikult ei tunne toda arbuusi haukavat elevanti. No seda, kes jalgpallimängude võitjaid ennustas. Aga telekas gorilla puuris meeldis mulle küll. Ahv jälgis imestusega kuis 22 multimiljonäri ajavad ühtainsat kirjut palli taga: veiderdades, aegajalt kohmakalt kukkudes ja murul väherdades. Ahv muigab oma ahvinaeru – tema teeks paremini!

Riigitelevisioon näitas häbitult kotletivõileiva reklaami. Raadios järgnes teade, milles FIE-sid hoiatati, et kui te kohe ära ei maksa, siis seltsimees Riik tuleb teile kallale kogu väega. Seejärel järgnes uudis rolleriomanikele - keda arvatakse olevat 15 000 - kui te kohe ära ei maksa, siis saate hirmsa trahvi, suurema kui roller ise väärt on! Rääkimata sellest, et Koidula piiripunktist täispaagiga üle piiri saabunud Milvit tabas vastik üllatus - mundris asjamees nõudis riigi nimel aktsiisi. Milvi, kes armastab palju sõita, helistas mehele Tartusse, et too lunastaks kalli naise välja...

Riikliku inkasso sissenõudjaks mandunud Vikerraadios alustas esmaspäeva neiu Välba kohustusliku tervisliku toitumise... vabandust, see tähendab tervisliku suremise jutuga. Et hommikusel uudistetoimetajal jätkub jaksu välja arvutada, kuidas seltsimees Riik kaotab hulga väärtuslikku raha kodaniku suremise pealt... Jah, just selline võikalt kahjumiljoneid loendav uudis tuli esmaspäeval, 2. juuli hommikul, ERRi raadiokanalilt!

Õhtul aga näitas ETV Mark Soosaare festivali filmi, milles Leningradi blokaadi ohvrid kirjeldasid juhtumit, kus nälgiv ema asetas 1941. aasta külmal talvel oma surnud lapse kahe akna vahele, et sealt siis toita oma teist järelejäänud tütart. Vana naine, ellujäänu, küsib täna hambutu suuga, kas ellujäämise nimel tehtud ema kannibalistlik tegu oli armastus või patt.

Elu mõttekus kui marmorjas tapeet

Räpina lähistel omab talu talviti Hispaanias ja Prantsusmaal edukalt maaliv kunstnik Monica del Norte. Tema alaealist poega, Eesti kodanikku, kimbutab lisaks näljasele jäätmefirmale nüüd ka haigekassa teatega, et kuna nad elavad suurema osa aastast soojal maal, siis astmahaigele eesti poisile enam haigekassa toetust ei jagu. Aga ema sooviks oma pojast ikkagi kodumaad armastavat eestlast kasvatada...

Vikerraadio hommikustest uudistest saan olulise asjana teada, et umbes miljoni euroga koormab minu aeglane suremine plakatipoisiliku imagoga Eesti ilusat riigieelarvet. Seda numbrijoru, mida saab Euroopa spekulantidele laiali laotada nõnda, et isegi rikkad ja ilusad kaugelt vaatamas käivad. Keegi Forbesi-nimeline olla selle nimel saatnud hulga metsapuid paberiveskisse, toitmaks trükikoda 20 000 tiraažiga hiidajakirjaga, kõik selges eesti keeles.

Titepuudri, hambapasta ja muude ülitarvilike kehahooldusmökside puukreklaami vahendajaid- meediaagentuure on Eestis viis (loe: 5!) korda rohkem kui üleriigilisi, reklaamiraha nuruvaid päevalehti. Ühe sellise lehe ühes artiklis poseeris kuulsa kirjaniku poeg, luuremeistrist mõisnikuks hakanud spindoktor, poolemillise EASi toetusega ehitatud lossis.

Teatatakse veel, et tuntud ööklubi on hulga lainepappi ja plastspooni kleepinud „maailmatasemel“ disainiteoks. Ükspäev tuli tahtmine pisut areneda. Tundes veidi meediat ja kujundusäri, käisin vaatamas kaksiktorni üürivat Arengufondi, kus psühholoogist kolleeg Tõnis Arro on jõhkra kahvli otsa sattunud. Rängalt üledimensioneeritud hiidkontor on kujundatud võimatult odavefektsel moel - sisuliselt puidumassist plaadile kleebitud „marmorilaadne“ tapeet!

„Marmorilaadne tapeet“ pole vaid kallivõitu kontori mure. Meedias saavad aina enam pinda mullipuhujad ja uudisleiutiste nikerdajad ning nende „uudislaadsed tooted“. Iga „broiler“ ei tohiks veel siutsuda või ametnik kantseliiti vahutada! Ameerikas ei pääse poliitik mingil juhul päevalehes suvalise „arvamusega“ laiama.

Levima on hakanud uusim rahateooria - mis oleks kui eraldaks rangelt virtuaalraha pärisrahast? See tähendaks seda, et itimees ja futuurimeister ning miljonid säutsujad peaksid ühel tõehetkel hakkama siiski ise reaalset põldu kündma, kartulit panema ja kitse lüpsma, et süüa saada. Mis saab aga elektrihõõrumisest, seda ma ei oska ütelda.

Eestis oleme jõudnud tänaseks selleni, et Elust Enesest kirjutisi polegi. Toitume mullist! Õnneks on eesti inimestel veel õndsast vene ajast alles iginoor oskus lugeda ridade vahelt. Samuti on meis alles piisavalt „talupoega“, et taibata tehisilma mõttetust, elu mõttekuse juures...