Kalle Mälberg: Püütiamängud Delfis ehk Eesti vajab Naist
Teda kutsutakse püütiaks. Naise ümber sagivad preestrid, kes jagavad ennustusi kuulavale rahvale värssides kummalisi õpetusi.
Kas tänaseks on miski muutunud? Ainult virtuaalvahendid on lisandunud.
Kuidas me tunneme ära tõelise Naise? Nüüd, kui uue sajandi nullindad sulguvad ja uus eurolunastus saabub. Kes on 21. sajandi preestritarid Eestis?
Juhan Peegel, kõigi väga heade, keskpäraste ning viletsate meediategelaste nestor, kirjutas kord kauni novelli „Väekargajad”. Lugu juhtunud täna 300 aastat tagasi Saaremaal.
Euroopa must surm, katk, oli laastanud nii Vene kui Rootsi vaenuväed. Küladesse polnud jäänud inimhingegi. Siiski! Ühes talus oli ellu jäänud Naine.
Külatanumale lonkisid kaks väsinud sõjameest: eestlane tsaar Peetri väest ja rootslane kuningas Karli väest. Naine vaatab neid… ja kutsub tuppa rootsi mehe. Eestlane longib minema.
Järgmisel kevadel, kui Naine juba suure kõhuga, minnakse vahepeal eestilaseks (!) kasvanud mehega heinakaarele. Võsa veerelt leitakse ärapõlatud väekargaja vööpannal ja mõned huntidest järatud kondid.
Kuidas naine tundis ära, kumb meestest oli katkumärgitu, kumb elujätkaja?
Nii, just nii — läbi õilsate naiste — jätkus elu Eestimaal. Vaid sel viisil võiksime, peaksime, või saaksime, jääda viiulikeelena ellu eurobuldooseri all. Kindral Laaneots tegi mõni aeg tagasi Maalehes eesti naiste väärtusmõtte lahti. Mul jääb üle jätkata.
Vajame täna eesti naist, küpset 40-50-aastast, kedagi nimetut innustajat, kes vene ajal ehitatud äärelinna mandsardkorrusega pooltühjas majas elab. Mees on tal nõme, lapsed suured ja läinud võõrsile, elu justkui otsas. Ent just nüüd vajaks naine armastust!
Taolisi naisi on Eestis sada tuhat, võib-olla pool miljonit. Nende teabeväljas rullub vahetpidamata massiivne ajupesu: kümneid naistelehti ja ajakirju, imalaid teleseepe, kõik need unistuste agentuurid ja kättemaksukontorid osalt pilvede all, aga enamuses ikka pilvedes. Lisaks stiilipäevikud ja möksireklaamid. Kaubamaja koletu tellis nimega „Hooaeg” 85 000 eksemplaris otse postkasti.
Tohutu võõramaine meediaressurss langeb ikka veel armastust ihkavate naiste kaela. Mis sest, et kodus lohisevad sussid ja villased sokid. Turul käib vanade kottade ja kahe pruugitud kilekotiga. Bioloogiline üleminekuaeg kõrgendab sõnatut ja nimetut armuiha.
Lahendus on saabumas!
Ostke, kallid kenad, või veel kenad, naised, niiti, ja õppige nõeluma, sest kohe saabub teie õuele müntide kõlinal euro! Leidke oma teleka ees tossava mehe väljaskäimise püksid, jopetaskud pöörake pahupidi, käekotist otsige see koht, kuhu saaks euromünte libistada. Õmmelge kohe, otsekohe, topeltpõhjad taskutele ja kotisahtlitele, sest muidu mündid kulutavad veereldes taskuõmbluse, vajuvad püksisäärde või koguni saapasse.
Miks mitte hankida rahakotti? Sellist asja nagu rahatasku- või kott pole jaanuarist alates vaja. Vaesunud rahvale ongi mündid ainsaks maksevahendiks. Tuhandeeurost paberraha ei näe te iialgi! Elame kuldses hullusärgis: Eestis on palgad väikesed, inimestele suunatud teenused kallid, välismaisele kapitalile aga kõik odav.
***
Nägime ju äsja, kuis kabinetis istujate meelerahu lumetorm ei häirinud, kuis jumalikul e-riigil kukkus äkki E eest ära.
Indrek Hirv rääkis oma sünnipäeval, kuis president Päts jõudis plahvatuses hukkunud Kilingi-Nõmme lapsi vaatama. Tallinnast. Autoga. Veel samal õhtul. Aga meie peaminister vestab Läti ametivennaga Riias jõulukuuse juttu.
Siinse jutu lüürika võiks olla mõistetav nõukogudeaegses parteikoolis õpetatuile. Tsiteerime kombekohaselt klassikuid.
Karl Marx oli 1844. aastal veel majandusest pajatav tarkpea. Kommunismi mõtles ta välja viis aastat hiljem. Noor Marx kirjutas oma „Majandus-filosoofilistes käsikirjades” nähtusest, mille nimeks sai „võõrandumine” (saks. Entfremdung, ingl. Alienation).
Võõrandumine on inimeste sotsiaalpsühholoogiline seisund, kus majandus- ja sotsiaalne elu on muutunud inimesele võõraks; kus inimene ei näe oma töö vilju ega püüdluste tulemust; kus keegi võõras ja tundmatu ülimuslik jõud võtab tema vaeva ja pöörab selle looja enese vastu. Inimene jäetakse abitult riigivõimu ja jõhkra umbisikulise mammona meelevalda. Riik õhuke — lumi paks!
***
Otsisime mõttes Püütiat, nagu oleksime päikesest rammestunud Delfis, muistses Kreekas. Kes võtaks nõela, kes niidi, kes pikendaks peenraid, kes ehitaks korstna?
Maaja Kallast, Tiina Mägi, Ingrid Rüütel, Tiina Lokk, Eve Kivi, Kaie Kõrb, Maire Aunaste, Aino Pervik, Aino Järvesoo, meest koju, Vilsandile, ootav Margit Tätte? Naised! Kui suudate asjadesse Ilu sisestada, siis olete parandanud maailma, või vähemalt tasku…
Ja ärge unustage, et tsaar Peeter jättis surres testamendi, mille põhiõpetus Vene valitsejatele Euroopa suunas kõlas: „Petta, petta, petta…” (kuulsin Vikerraadio saatest „Mis mõttes”)
Keisrinnaks sai Peetri viimane naine Jekaterina, talunaine Liivimaalt. Püütia.
