Kujutavast maalikunstist, sõjaväljal kritseldavast kunstnikust, on välja kasvanud tänane poliitkorrektsusse lõimunud virtuaalmeedia, globaalne online-sõnumitootlus, tankide, lennukite ja rakettide hirmilus tulevärk, mida on kena vaadata tuunitud ekraanidelt, võileib hambus ja uinuda õllepudel kaisus. 

Küsitlesin kord Yokosukast Sydneysse puhkusele tulnud USS Enterprise ründelendurit, kogenud vaippommitajat, kes väitis jaapanlaste kohta üleolevalt„ O Yes, we nuked them once”. Suveräänne mees arvas - see on meie siseasi, kelle territooriumi me pommitame. 

1991. aastal jälgisin esimest „ilusat” ,Bush – vanema, Kuveidi vabastamise virtuaalsõda, Sydneys, Bondi Beachil oma korteris, Vaikse ookeani lained nilpsamas liivaranda. CNNi reporter Peter Arnett oli koha sisse võtnud Badgadi Rashidi hotelli viiendal korrusel. Tema õlalt võttev uplingiga varustatud kaamera jälgis öises taevas Tomahawk-rakettide hotelliaknast mööda vihisevaid jutte. Seejärel „näidati” kaunilt ja graafiliselt Saddami punkri õhuava plahvatust, tulemöllu öise taeva taustal.

President Bush vedas kõrbeliivale joone, rahvas plaksutas. Kurjus sai karistatud, öeldi meile stuudiost. Tegelikult oli see suuresti osav, stuudios tehtud animatsioon.

Aasta hiljem avaldas soliidne ajakiri „New Yorker” pika loo sellest kuidas Bush vanema vanem poeg, vähetuntud mees, mitte see, kes järgmisena presidendiks sai, tarnib julgestus-, naftaluure- ja toru- ning pumbaseadmeid äsjavabastatud Kuveiti.

Mõni aasta hiljem istusin hommikul vara Omaani rannikul otse Hormuzi väina suudmes. Päike tõusis India ookeanist. Ainult tõusva päikese kiirte ette jäid roostepruunide hiidtankerite ülesrivistatud kered, varjates hunnitult horisonti. Janused hiiglased ootasid sissepääsu Araabia merre, et võtta kõht täis beduiinide kõrbeverest. Samas kõrval, aga otse rannajoone lähedal, tekirajatised vaevalt veest välja ulatudes, lahkus rivi neidsamu täiskõhuga tankereid suunaga läände, et joota heaolutsevate angloameeriklaste autosid. Kusagil Singapuri kõrghoone klaaskarbis joonistas 25-aastane börsimaakler Nick Leesson „commodities stock exhange” blufikõverat, mis viis pankrotti sajandivanuse Briti Barings panga. 

Just äsja, jaanuaris 2012, sõitis väina sisse USA lennukikandja. Kas Iraan on järgmine – kas kõik kordub taas? 

Nüüd me teame, et Iraagi sõja vallandas valedepilv , mis paisati president Bush –noorema juhisena ja Tony Blairi kaasaelamisel esmalt nn lõimunud ajakirjandusse, esitamaks mitte fakte vaid „faktoide” Iraagi massihävitusrelvadest, mida kuidagi üles ei leitudki. Mäletate kindral Colin Powelli üksikasjalikku ettekannet. Veenvat ja asjatundlikku... „sort off”. BBC teatab nüüd, et Iraagi sõjas hukkunute hulgas oli tsiviilelanikke umbes 90%.

Aga tuleme koju lähemale. Kas Eestis on lõimunud ajakirjandust? Või on see kirutud õukonnameedia, mis annab mõõdutundetult sõna võimuparteidele ja sõimab aina pakseneva nahaga Edgar Vissarionovits Ninasarvikut?

Meedia möllab poliitehnoloogide lavastatud järjekordses„skandaalikeses”, unustamaks eelmist... mis need nüüd olidki? President, kel midagi enam võita ega kaotada pole, tahab nüüd leida väärikat kohta ajaloos, võtab hetke aega, et riigitelevisioonis usukannataja ilmel näppu vibutada.
Aga koduvillane karavan liigub meedia valvekoerte klähvimise saatel edasi. Mis teeb tuul võimumüürile?

Tark suhtekorraldustaat teab, et parim hetk on paisata paras suts eetrisse just pühapäeva hommikuks, augusti teisel poolel, aga eriti teisipäeva hommikul. Siis, sel hapukurgihooajaks kutsutud hetkel, on uudishimulikud poisid- tüdrukud, need läpakate kohal kummargil, kõige aplamad.

Indrek Põder, elamislubadega kauplejad Indrek Õudne (või ikka vist Raudne), Edgari idaraha, valimiselektroonika kahtlased petuskeemid, kohtus koomiliselt veniv maadevahetusjura , jäätmevedajate röövretked,...Toobali „Kirjad sõgedate külast”... midagi läks meelest kah.
Aga, hääd lugejad, kel silmad-kõrvad peas, otsustage ise! 

Anname sõna kommijatele. Küsin teilt, ustavad Delfi sõnujad, head, kurjad, targad ja ülitargad:
- Kas näiteks ETV "Foorum", see püsti upitatud poliitpeade jutupidu on tões ja vaimus tehtud pärisajakirjandus? On see ehk võimulimukatega lõimunud ajakirjandustöötajate toode? Või on see hoopis kolletav nisupõld, kus lokkab umbrohi? Või ehk stuudiokülaliste põiepidavust testiv uroloogiline show?

Ja kirjutage samuti mida arvate saatest „Vabariigi Kodanikud”?

Mis asi on „Kahekõne” ?

Öeldakse, et üks loll oskab rohkem küsida kui seitse tarka vastata-