Kalle Mälberg: Euroopa filmigala — roosi lõhn gaasimaskis
Tema nimi on Anke Engelke.
Ekraan pooldub.
Näeme Märt Avandit vedelemas arvutiklaviatuuril. Peksab mingit segast, ajab Siim Kallase tüüpi puuinglishit. President Ilves istub mornilt, Evelinil liibuv ujumiskostüüm üll.
On alanud Euroopa Filmiakadeemia galaõhtu lumises Tallinnas. Linnas, kuhu Euroopast rada ei vii ega too. (Hiina investorid pole veel nõuks võtnud Tallinn-Berliini kiirraudteesse panustada.) Aga 40 meetrit punast vaipa on Tarkovski majja kahe küprokseina vahele sätitud. Sein ise mingeid töökuulutusi täis kleebitud, võiks arvata et sponsorid. Veerand tundi täielikku kaost nii helis kui pildis.
Ilmselt sakslased ZDFst ei andnud ETVle ega korraldajatele mingit võimalust asju ajada. Segasummas kohalikud poliitikud tolknemas broileritibid näpus — nojah, juba Lenin ütles, et kino on kõigist kunstidest kõige tähtsam! Sekka suusasaabastes lohisemas mõni tundmatu Euroopa kinosaurus.
Keegi hõikab kedagi, mõni peatub, kleepnaeratus näos. Karlo Funk, üleõppinud Eesti kino kuldmehike, püüab tarka diipi panna — ei ta tunne ära Savisaart ega tema tütart Mariat.
Teadjamees Ilmar Raag astub ette… on näha, et tal pole aimugi, kes tuleb ja mis saama hakkab. Presidendi pingviinide paraadi formaadi Lennarti ajal sisse töötanud Piret Saluri tulnuks kutsuda. Heerold pidanuks sissetulijaid hõikama!
Pilt Tallinnast lennutatakse ümber maapalli sadadesse miljonitesse teleritesse.
Ei, see pole tüünele Vahemerele avanev Cannes, see pole politsei kuulipildujatest piiratud rindelinn Berliin. Kas tõesti ameeriklaste Oscari gala vaesunud ussjätke?
Täpselt kell 8 õhtul võtab saksa režissöör pilditegemise üle.
Lava on voolava trepistikuna kujundatud. Ei ülepakkumist. Vasakul üleval ekraan. Paremas küljes Aarne Saluveer inglihäälsete tüdrukutega.
Tuleb Anke ja tuleb Märt. Kenasti riides ja kammitud. Kuulan Märdi tobujobu juttu sellest, kuis meil siin koduvillases provintsis on isegi elekter ja hobuvankreid saab mobiiliga parkida. Ka raudlinnud maanduvad vahel järve ääres.
Kui Anke intervjueerib Lars von Trieri „Idiootidest” tuttavat taanlast, kelle suust tuleb viinalõhna, hakkan aduma, et kogu gala avang oligi nihkesse lollitatud, arrogantse eurovaataja müüdimurdmiseks kavandatud. Saan aru, et Lars van Trieri loperdava kaamera ja igasuguseid filmitrikke välistava Manifesta vaim on elus — täna õhtul siin Tallinnas!
Ei mingit Ameerika staarikultust ega poose võtvat tüüpnäitlemist. „Bold and Beautiful” is dead, thank God! Vahele Jaak Kilmi lõigud — piloot Manuel, kalamüüja Andres, sekka kuduja Inna ja kaks vene jõujunni. Ei mingit haiget kinokriitikat. Ehe elu, vahvad eesti tüübid.
Avandi jätkab juhmitsemist saalis: kas teie (Hannelore Elsner) olete kah staar? Olen teinud umbes 200 filmi. Ahsoo, tulge siis lavale!
Anke on särav ja tuunitud, ballikleidis. Ajab ikka lavale toodud filmimeestele kiimalist keelt kõrva — mulle see näib vabastavalt lahe justkui. Filmitegelased loevad paberinutsakutelt teksti ette — näitlejameisterlikkus päästab kohmakusest.
Euroopa kultuurivoliniku (nimetame teda igavusest Imekauniks Vassilissaks) voolujooneliseks koolutatud sassoonpea ja euroigava korrektse kostüümi alt vallatut naeru ei kosta. Lavale tulles püüab taanlasest filmimees kultuuritädile vanamoodsalt kätt galandiks pakkuda. Fiuh! Vassilissa ägab end ise poodiumile ja peab õõnsa kõne.
Märt Avandi („Tuulepealne maa”, „Tujurikkuja”, „Kättemaksukontor”) avaneb uuest küljest. Inglise keel on tal väga hea. Selline stiilselt transkontinentaalne, ilma märgatava euroaktsendita, samas mitte ülehääldatud. Kes iganes ka teksti ette valmistas — lavalt saime vaimukalt väärika esitluse ja elamuse talendikatest inimestest Euroopa ausas ja ehedas kinos.
„Ghostwriter” ehk Varikirjutaja räägib inglasi valejutuga Iraagi sõtta viinud Briti peaministri ( Tony Blair?) memuaaride tegelikust kirjutajast — mängib šoti näitleja Ewan McGregor, kes hakkab lõpuks mässama. Tema skaibib meile uinuvast Bangkokist.
Õhtu edenedes kaldub Euroopa Filmiakadeemia hoiak Pariisis redutava Roman Polanski suunas. Vanameister ilmub saaliekraanile — kuis muidu — ikka skaipides! Kuus kuldmehikest saadud, palub Poolas sündinud, natside koonduslaagrist ja Ameerika vägistamissüüdistusest pääsenud Polanski trofeed korraldajate kätte jätta. Ise ta Tallinnasse ei riski tulla — mine neid Eesti ülipüüdlikke seadussilmakesi tea! Tiina Lokk, kauni silmavaatega, raudne PÖFFI ja tänase gala korraldusgeenius, seekord rohelisse kangasse mässitud, naeratab õnnelikult.
Õhtu kõrghetk.
Laval on üksteise järel Euroopa suurim staar Juliette Binoche (mäletate „Inglise patsienti”), kelle vormitu ja ebamäärast värvi kleidi ma oleksin küll soovitanud Meie Tiina kujundatu vastu vahetada.
Tõuseb elutööpreemia saanud, Liibanonis sündinud prantsuse helilooja Gabriel Yared, kes kiidab meie tütarlaste laulu. Ta räägib filmimuusikast kui heli ja pildi osmoosist. Tõsi, jah, tavaliselt me kinos ju muusikat ei kuule — me vaatame filmi kui tervikut. Nutt või naer, arm või hirm — helilooja aitab meid edasi.
Vaheetüüd. Anke küsib Märdilt, et millest eesti tüdrukud laulavad.
Märt: „Swinging, just swinging ..” Ja korrutab aina. Kahemõttelisus selles, et inglise keeles on sõnal õige mitu tähendust. Tüdrukud laulsid sulnilt „Lähme kiike katsumaie…”, aga võinuks oma rikutuses mõelda ka teatud grupiseksi, miks mitte ka muusikastiili.
Anke paneb kiimaauru juurde, kui lavale ilmub venelane Viktor Kossakovski: „Minu toanumber on 2611”. Danke, Anke! Peeneid nalju ja pisut nilbeid vaimukusi jätkub.
Lavale jõuab Filmiakadeemia president Wim Wenders lokkide lehvides. Punased smokingilampassid on täna aga suunatud Hitleri kehastaja Bruno Ganzi suunas, kes olla kord filmivõtete ajal oma partnerile, ülbele jänkile Dennis Hopperile, lõuga andnud. Alles mispeale viimasest hea näitleja saanud.
Me saame otsekoheselt teada, mida on Euroopa kino väärt!
