Kas Samostit, kes jahib kohta europarlamendis ilmselt vaid palga pärast, sest Eesti ajakirjandusse tal enam mingit tagasiteed pole? Või hiljuti Interpoli poolt rahvusvaheliseks tagaotsitavaks kuulutatud Krossi, kes loodab europarlamendi liikme staatusest immuniteeti rahvusvahelise õigusemõistmise eest? Või seab proua Toots end n-ö ühele joonele rahvuslastega IRL-i tagatoas, kes on juba jäänud vahele Eesti elamislubade kupeldamisega Venemaa allilmategelastele?

Suure tõenäosusega on see vaid väike osa IRL-i niiditõmbajate Venemaa-suunalistest korruptiivsetest huvidest ja äridest, kuid mingil põhjusel on see seltskond, kelle kampaaniat Anu Toots tahab oma usalduskapitaliga toetada.

Kui proua Toots on ühel pool joont IRL-iga, siis on keskerakondlased hea meelega teiselpool joont oma esimehe Edgar Savisaarega. Sest nii põhimõttelagedat, labast ja populistlikku jõudu kui tänane Krossi-Samosti tandem IRL-is pole Eesti poliitika varem näinud.


Anu Tootsi ärritab see, et Keskerakond pole oma karismaatilist juhti välja vahetanud noorte vastu. Muidugi on ta jätnud märkamata asjaolu, et Keskerakonnast on välja kasvanud paljud noored poliitikud, kes juba täna on Eesti poliitilise eliidi tipus. Loomulikult ei ole ta tähele pannud selliseid poliitikute noorema põlvkonna säravaid tähti nagu Jüri Ratas, Kadri Simson, Mailis Reps. Keskerakond on tublisti oma kaadritega aidanud ka teisi parteisid, kellest mõned on juba ka suurte parlamendierakondade juhid. Sellest kõigest aga professor Toots vaikib.

Millegipärast panustab ta oma poliitilises retoorikas ainult kahtlase väärtustega tegelastele kellest oli eespool juttu.

Teine Anu Tootsi väide, et kogu erakond aplodeerib ainult juhi sõnavõttudele on pehmelt öeldes jamps. Aitan siinkohal riigiteadlast pisut eelnevas ajaloos, millest ta ei pruugi teada, ja toon mõned näited.

Proua Toots võiks ju mäletada näiteks kirgi, mis haarasid Keskerakonna veel Euroopa Liiduga liitumise eel, kui erakond otsustas kongressil mitte toetada Eesti liitumist Euroopa Liiduga.

Mäletatavasti kutsus Savisaar kongressil saadikuid südametunnistuse järgi hääletama kutsuva kompromisseelnõu poolt. Kuid jäi koos euroliidu pooldajatega ei-hääletele lõpuks alla. See oli aastal 2003. Kas siis oli üks suur juht, kes kuulutas tõde ja kellele kõik aplodeerisid?
Kui see sündmus (mis muide toimus Tartu Vanemuises ja oleks võinud ju silma jääda!) on kuidagi teadlasest mööda libisenud, siis sellest on muidugi kahju.

Kui see on meelest läinud, siis ehk tuleb meelde, kuidas Keskerakond on seni vist ainus Eesti erakond, kus esimehe kohale on päriselt toimunud tõsine sisekonkurents - Ratas vs Savisaar, see oli aastal 2011. 

Võib-olla on see mõru pill teadlasele, et Keskerakond pole kunagi olnud ega hakka loodetavasti kunagi olema lambakari, kes ühel häälel määgib. Rahvarindest välja kasvanud ainus tõeline rahvapartei on säilitanud muuhulgas osa rahvaliikumise stiihiast. Keskerakonnas on alati olnud ja saab alati olema väga elav arutelu nii sise- kui välispoliitilistes küsimustes. Ja see on hea.

Tõeliselt ahastamapanev on Tootsi seisukoht, et erakonna liider, kes söandab avaldada vähegi erinevaid seisukohti valitsuserakondade omast, tuleb asetada kuhugi teisele poole joont.

Kui me võtame opositsioonilt õiguse kritiseerida valitsust, muuhulgas ka tema välispoliitilisi seisukohti, siis oleme me tagasi 1930ndate aastate lõpus, kus polnud kedagi, kes oleks seadnud kahtluse alla riigijuhtidel ainuõiged ja targad otsused, mis viisid Eesti okupeerimise ning Eesti rahva suure väljarändamiseni. Riigiteaduste professorina võiks Anu Toots muretseda ja uurida neid tendentse, miks sajad tuhanded eestlased oma peredega on läinud elama välismaale, miks Eesti lapsed ei saa enam välismaal elades aru, kus on nende kodu, kes nad on ja miks nad seal elavad.

Kokkuvõtlikult: see, et Tallinna Ülikooli riigiteaduste professor tööst vabal ajal esineb parempoolse agitaatorina, pole õige ei oma üliõpilaste ega eestimaalaste suhtes.