Ei tehta ka saladust, kuidas plaan käivitada. Esmajoones soovitakse võim haarata Tallinna viie linnaosa halduskogus. Loomulikult saavad plaani koostajad aru, et kõigis kaheksas linnaosas kohe ja praegu see võimalik ei ole. Seepärast piirdutakse esialgu vaid viie linnaosaga.

Suures plaanis soovitakse pidurdada Tallinna arengut läbi planeeringute, mida eelkõige arutavad halduskogud. Ülesanne on halduskogudele arutada ainult opositsiooni eelnõusid ja ettepanekuid. Niisiis tähelepanu kõik arendajad ja ehitajad. Teil ei ole mõtet tulla üldse oma planeeringutega halduskogudesse kui need ei ole eelnevalt kooskõlastatud Vakra ja Krossiga.

Ohtlike linnaosadena, kus edaspidi elu seisma peaks jääma, on nimetatud Kesklinna, Kristiinet, Mustamäed, Nõmmet ja Piritat. Minu jaoks on huvitav küsimus, kas nende linnaosade halduskogude IRL ja sotside saadikutega on ka neid küsimusi arutatud või see kõik on ainult kahe mehe, Krossi ja Vakra mõttetöö vili.

Kross ja Vakra on pakkunud välja ka teemad, millega linnavalitsusele pidevalt sisse sõita. Imelikul kombel puudub nimetatud teemadest reformierakonna saadikute huviorbiidis olev lasteaedade ja koolide küsimus ning linnahall. Selleks on ka omad põhjused.

Postimehes ilmunud artikli kirjutamise hetkeks ei olnud veel Reformierakonna saadikud otsustanud, kas lähevad kaasa Tallinna linnapea umbusaldamisega või ei. Asi muutus IRLi jaoks lausa kriitiliseks, sest ega muidu ei oleks mõned päevad tagasi Eerik-Niiles Kross kutsunud Neitsitorni kohvile nüüdset reformierakondlast Ain Seppikut.

Reformierakond on pikka aega olnud riigivalitsemise juhtpartei. Samuti on tal suur kogemus Tallinna opositsiooni juhtimisel. Ja sellest tulenevalt saab teha kaks järeldust.

 1. Osad reformierakonna saadikud suhtuvad asjadesse pragmaatiliselt ega soovi järjekordse poliittsirkusega Krossi ja Vakra juhtimisel kaasa minna.

2. Reformierakonnale ei meeldi see, et IRL soovib jätkuvalt näidata ennast Tallinna opositsiooni liidrirollis.

Ainukesena on reformistidest sõna võtnud Reformierakonna Tallinna piirkonna juht Kristen Michal, kes ise ei kuulu Tallinna volikogusse. Michali arvates on just praegu paras aeg alustada ühistööd 2017. aasta valimisteks. Moka otsast möönab Michal, et muidugi vahepeal on tulemas suvi. Sellega soovib ta ilmselt öelda, et asi võib ka lörri minna.

Mis opositsiooni kolmandasse osapoolde, sotsidesse puutub, siis on nemad loomas Positiivse Tallinna programmi. Lisaks lubab sotside Tallinna piirkonna juht Rainer Vakra kohtuda kõigi sotsidest ministritega, et mõelda, kuidas riik saab pealinna toetada.

Selle kohta sooviksin mina öelda, et tubli Rainer, jätka samas vaimus. Ma mõtlen siin ministrite külastamist. Aga niikaua kui Vakra mõtleb jõudsin mina juba tegutseda. 23. mail oli mul meeldiv kohtumine majandus- ja taristuministri Urve Paloga. Sellel kohtumisel arutasime temaga uut Euroopa Liidu rahastusperioodi.

Arutasime neid momente, kuidas riik saaks abistada koostöö vormis Eesti suurimat omavalitsust. Võin öelda, et kohtumine toimus vastastikuse mõistmise õhkkonnas. Ja loomulikult ei arutanud me, kuidas kedagi võimult tõugata. Meie läbirääkimiste aluseks oli vaid koostöö ka pärast 2017 aastat.

Ei pea olema ajaloolane, et tuletada meelde üht suurepärast õhtut eelmise aasta sügisel, kus TV3 otsesaates „Kolmeraudne" kolm Tallinnas opositsioonis olnud parteid ehk Reformierakond, SDE ja IRL lõid käed, et kukutada Tallinnas võimult Keskerakond. Ei läinud mööda kolme päevagi, kui nende leping kolinal kokku kukkus, sest Tallinna elanikud valisid stabiilsuse ja kindla edasimineku Tallinna asjades.

Pärast seda oli üks lepingu sõlmija sunnitud lahkuma Tallinna piirkonna juhi kohalt. Kahjuks ei õppinud pooled sellest midagi. Selle asemel, et Tallinna volikogus konstruktiivselt koostööd, teha sõlmitakse uus salaleping samade osapoolte vahel. Muutunud on ainult see, et selle lepingu üheks uueks eestvedajaks on Keskerakonnast lahkunud ja alles äsja SDE liikmeks astunud Rainer Vakra.

Sotside pink Tallinnas on ikka pagana lühike. Usutavasti oleks leitud Tallinna piirkonda juhtima mõni väärikam tegelane, olgu see siis näiteks Lauri Laats, kes ei juhtinud oma linnaosa sugugi halvemini kui Vakra. Seda kehva pingi pikkust näitab ka sotside halb tulemus Tallinnas viimastel kohalikel valimistel. Pealegi, mida nad oleksid teinud küll ilma Lauristinita Euroopa Parlamendi valimistel?

Postimehe juhtkirjas „Tallinn susiseb" ei näe autor moodustatavale kolmikliidule erilist šanssi võiduks. Juhtkirja autor teatab, et kui vastasrindel õnnestub kasvõi halduskogude kaudu ainuparteile mõni nutikas torge korraldada, siis vähemalt veidi mängu ilu on sellega ikka püütud. Kui tõsiselt tuleks aga seda kõike võtta, on teine küsimus. Isegi Postimees taandab kogu ettevõtmise sääse pirina tasemele ja arvab, et ega sellest karavan ikka seisma jää.

Mis puudutab IRLi, SDE ja Reformierakonna „Barbarossa plaani", siis meenutagem, et algupärane variant oli välja töötatud välksõja pidamiseks. Tegelikkuses see ei õnnestunud ja sõda jäi venima üsna pikaks ajaks. Tallinna opositsioonil ei ole aga ühtset plaani ei pikema aja välksõja jaoks.

Pealegi soovib välksõda vaid IRL, mis oma mõistuse järgi oleks valmis kohe linna juhtima. Sotsid ja reformierakond on ettevaatlikumad ja püüavad oma tulipäist partnerit tagasi tõmmata, sest nemad teavad, kui raske on seda teha ja milline vastutus sellega kaasneb.

Tahtmine tahtmiseks, aga ühes asjas peavad IRLi poliitikud oma partneritega nõustuma. Enne 2017. aastat ei juhtu mitte midagi. Alles siis avaneb neil ehk võimalus linna juhtimises kaasa rääkida. Aga selleks peavad nad ette valmistama hulga värskeid mõtteid, kuidas tallinlaste elu veelgi paremaks muuta. Kuni neid mõtted pole, valmivadki sellised „riigipöörde plaanid".