Kalle Gaston: moodsa aja matused ehk miks ei tasu kiirustada
Olen 20 aasta jooksul läbi viinud ligi 500 matusetalitust, aga alles paar päeva tagasi tuli esimest korda kokku puutuda leinatalituse "moodsa" variandiga - põletusmatusega. Lõuna-Eestit teenindab kremeerimisel teatavasti Tartu krematoorium, kust pidingi viimsele teele saatma auväärses eas mulgi memme. Ma pole põletusmatuse poolt ega vastu, ent tahan siinkohal jagada läbielatut lugejaga - ehk aitab kogetu kellelgi paremini otsuseid teha kui lähedase surma fakti ees seista.
Talitusepidajal on tseremoonia läbiviimiseks aega ei rohkem ega vähem kui pool tundi. Iseenesest on see täiesti piisav, kuid teadmine, et krematooriumi ahjus kärssab eelmine ärasaadetu ja väljas askeldab juba järgmine leinaseltskond, tekitab õõvastava laibakombinaadi tunde. Leinaprotsessis on inimesele oluline lõpetatuse tunne - nt surnu on nüüd mulla all ja tema hauda saab soovi korral külastada. Krematooriumis lükatakse tseremoonia lõpus lahkunu ratastega lavatsil uste taha, kus teda ootavad leegid.
Nii jääb lähedane inimene justkui ripakile, st puudub lõpetatuse tunne, mis tekitab hirmu ja ebakindlust. Eelnevaga ei taha ma sugugi väita, et kirjeldatud kaasaegne matuseviis oleks kuidagi vale või ebainimlik, urn lähedase inimese tuhaga sängitatakse üldjuhul varem vöi hiljem mulda. Küll aga tasuks mõelda, kas vahetult enne kremeerimist on mõtet leinatalitust korraldada.
Esiteks tuleb lähedastel võtta ette suhteliselt pikk teekond Tartusse ja seda üsna lühikeseks tseremooniaks. Teiseks tuleb paratamatult läbi elada tunne, kus sulle kallis inimene on üks pisike lüli suures masinavärgis.
Kas poleks mõttekas pidada jumalagajätutalitus kodus, sel juhul saavad sellest osa ka vanemad ja põduramad sugulased, kellele ehk Tartu teekond liiga pikk ja vaevaline, krematooriumi roll oleks üksnes põrmu tuhastamise teenus.
Olen tähele pannud trendi, et tihtipeale toimub lahkunu kremeerimine juba koguni kolmandal päeval pärast surma. Kiired ajad ja kvaliteetne teenus, miks mitte?
Ometi on surma puhul kiirustamisel ka mõned agad, mida paraku ei tea moodsa ühiskonna liige, kelle jaoks surm on midagi tülikat, mis eluplaanid sassi lööb. On teada, et me esivanemad ei kiirustanud surnust lahtisaamisega, sageli valvati teda kordamööda ligi nädalajagu öid ja päevi enne matust. Ja kindlasti polnud põhjuseks see, et aega oli palju käes.
Vanarahvas teadis leina- ja suremiseprotsessist rohkem kui meie täna. Nii teati, et kui inimene hinge heitis, ei tähendanud sündmus seda, et ta lõpuni surnud on. Vanade pärimuste kohaselt nii idas kui läänes on inimesel lisaks füüsisele kehale veel mitmeid peenemaid kehi, mis pole viiele meelele tajutavad, nt emotsionaalne, mentaalne ja juba peenem eeterkeha. Need osised väljuvad surnukehast järgemööda, alul hõredamad, hiljem tihedamad. Ega asjata mälestatud lahkunut 3-ndal, 7-ndal ja 40-ndal päeval pärast surma.
Just neil päevil toimusid lahkunu eemaldumisel siinsetest sfääridest olulised sündmused, mil nad sageli vajasid elavate abi palvete näol. Vanades surnuaia õuduslugudes on sageli juttu öösiti helendavatest haudadest. Nii mõnigi tuttav on poolsalaja tunnistanud, et on lähedase haual kogenud midagi sarnast, aga kartuses hullukuulsuse ees on jätnud läbielatu enda teada.
Sellised ebamaised tulukesed pole midagi muud kui peenemate kehade väljumine lihakehast. Kui põletame surnukeha kolmandal päeval, võime sekkuda protsessi, mis ei tähenda lahkunule midagi head. Kuigi kaasaegne meditsiin võib vastu vaielda nagu võiks surnu kolmandal päeval üles tõusta nagu Jeesus, on vanades pärimustes küllalt juttu varjusurmast ärganutest.
Tänapäevasele materialistile on eelöeldu üks udujutt, ent kahtlen, kas oleme neis asjus targemad kui esivanemad?
Kalle Gaston on teoloog.
