Kalev Vapper: Roolimees Savisaar ja tema kari
Selle määruse kehtestamise eel oli mul volikogu liikmena korduvalt võimalik hoiatada volinikke ja linnavalitsust selle maksu kehtestamise eest. Merelinnale ja 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnale häbiväärset kuulsust toonud maks kehtestati siiski. Ennäe imet, läks ainult kaks aastat ja juba saigi linnavalitsus oma rumalusest aru ja tunnistas määruse kehtetuks.
Aasta tagasi, kui arutati 2011. aasta eelarvet, esitasin taas eelnõu paadimaksu kaotamiseks, aga paraku ei olnud arusaam asja mõttetusest siis veel linnavalitsuse ametnikele selgeks saanud. Loomulikult hääletas volikogu enamus ka tookord nii, nagu „roolimees“ Savisaar käskis.
Olen 48 aastat purjetanud ja võin kinnitada, et meri rumalust ei kannata. Meeskond, kes võistlustel kaotab, peab oma tegevust tõsiselt analüüsima. Üldjuhul on kaotuses lõviosa süüd roolimehel, kuid ka ebakompetentne meeskond peab enamasti peeglisse vaatama. Eriti hull on merel aga lugu siis, kui tänu viletsale navigeerimisele või lihtsalt ülbusest kividesse pannakse.
Tundub, et merekeeli kõneldes on Tallinna linnal kehv roolimees ja abitu meeskond ning paraku ei taheta kuidagi kuulda võtta ka head nõu. Nii see linnalaevuke paadimaksu karile seilaski. Paadimaksu kehtestamise eel ei kutsutud kokku isegi Tallinna linna merekomisjoni, mille iga liige oleks ilmselt kinnitanud selle maksu jaburust.
Väide, et kohalike maksude seadusega on omavalitsusele sätestatud võimalus paadimaksu kehtestamiseks, on jutt stiilis “riik ütles linnale, et pane pea ahju ja linn panigi”. Õnneks kustutas aga riik ahjus tule aasta tagasi, kui riigikogu võttis vastu seadusemuudatuse, millega kaotati kohalike maksude seast paadimaks. Nii ei jäänud ka Tallinnal muud üle, kui pea ahjust välja tõmmata ja paadimaksu määrus kehtetuks tunnistada.
Hulk auru kulutati aga taas pelga vile peale.
Autor on Tallinna linnavolikogu liige (IRL) ja jahtkapten.
