Kalev Vapper: Paadimaks kui magnet?
Mulle tundub, et härra Harjot (ja juhul kui tema arvamust jagab ka Tallinna linnavalitsus, siis ka neid) juhib äraspidine arusaam motivatsioonist. Te ju ei arva, et näiteks oma koduuksest oleks meeldivam sisse astuda, kui sisenemiseks kehtiks uksemaks. Või et õhk Tallinnas muutus puhtamaks, kui see maksustataks. Tõusev alkoholiaktsiis peaks aga selle loogika järgi inimesi üha rohkem jooma meelitama.
Ma ei tea hetkel küll ühtegi tegu, mille Tallinna linnavalitsus oleks teinud selleks, et paadiomanike elu kergemaks või paremaks muuta. Tallinnas puuduvad linnale kuuluvad sadamaid ja külaliskaid ning siin pole ka ühtegi slipiteed paatide vettelaskmiseks. Linnale kuuluv ainuke munitsipaalsadam asub... Aegna saarel.
Andres Harjo väidab, et paadimaksu laekumise kavandamisel ei teatud maksu rakendamisel tekkivaid praktilisi probleeme, mille põhjuseks olevat kohalike maksude seaduse puudused. Tegelikult tehti paadimaksu eelnõu ülejala ja kiirustades. Oleks ju aidanud paarist meilist või telefonikõnest mõnele asjatundjale, et saada selgust selles, et linna eelarvesse planeeritud kümnemiljonilise maksutulu asemel on laekumas sada korda väiksem summa.
Mainisin seda tõika, linnavalitsuse jaoks mõistagi vastikut ja võika, ka enne paadimaksu kehtestamist volikogus, aga kuivõrd õigete mõtete monopol on Tallinnas üksnes koalitsioonil, pandi maks kehtima. Nii tuleb nüüd paarkümmend tuhat krooni maksva uue 4,3-meetrise sõudepaadi soetamisel linnakassase maksta „tühised“ 4300 krooni ja tunda end õnnelikuna selle tõttu, et sinust hooliti.
Lugu paadimaksust ei ole kindlasti see mereäärne lugu, mida Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 oma külalistele pajatada sooviks.
Üks hea asi kaasneb paadimaksuga siiski küll — Eesti elu edendava positiivse sõnumina sunnib paadimaksu kehtestamine ilmselt nii mõnegi tallinlase oma ametlikku elukohta muutma ja maale kolima, mis pole ju paha. Kurvastav on küll see, et koos ametlikult linnast lahkuva inimesega lahkub ka temalt laekuv maksutulu tervikuna, mitte üksnes paadimaks.
Tark õpib teiste, rumal paraku enda vigadest. Oma rumalus ja informeerimatus tuleb elus alati kinni maksta, seekord siis saamata jäänud tuluna ja taas kord mõnevõrra langenud mainega. Tundub, et vanasõna „üheksa korda mõõda, üks kord lõika“ on Tallinna linnavalitsuses saanud parafraseeringu „üheksa korda lõika ja siis hakka mõõtma“.
