Kalev Lillo: Paisuv idakaubandus on julgeolekurisk, riik peab sellele käe ette panema
Kas Venemaa WTOga liitumise valguses tuleks hoogustada idaturu hõlvamist või hoopis piirata ekspordimulli tekkimise võimalust Venemaa suunal? Toetan viimast lähenemist.
Ajalugu ei unune
Tasub meenutada Eesti taasiseseisvumise järgset olukorda. Sõltusime pea täielikult idaturust. 1991. aastal läks 51,6 protsenti ekspordist Venemaale. Võeti teadlik suund Eesti kaubavahetuse ümberkujundamiseks läände. 2000. aastaks oli Venemaa ekspordi osakaal langenud seitsmele protsendile, madalaim tase jääb 2005. aasta I kvartalisse: kuus protsenti.
Riigikogu poolt 2001. aastal heaks kiidetud „Eesti ekspordipoliitika põhialused“ paneb rõhku ekspordile, kuna „Eesti siseturu väiksusest tingituna on ettevõtluse ja majanduskasvu edendamise peamisi eeldusi toodete ja teenuste suunamine välisturgudele“. Kuid ka kümme aastat tagasi peeti vajalikuks toonitada idakaubanduse (poliitilisi) riske: „Kuna Eestit kui avatud majandusega väikeriiki mõjutab eksport väga oluliselt, siis tuleb riske hajutada ekspordipartnerite arvu suurendamise ja eksporditavate toodete mitmekesistamise teel. Samas peab eksport olema suunatud esmajoones majanduslikult ja poliitiliselt stabiilsetele kaubanduspartneritele, et vähendada Eesti kaubanduspartnerite võimalikust poliitilisest ja majanduslikust ebastabiilsusest tulenevaid riske,“ seisab selles dokumendis.
Täna tundub mulle, et meie mälu on tuhmunud ja kipume unustama, miks tegime jõulisi pingutusi, et sõltuvust Venemaast oluliselt vähendada ning poliitiliselt ja majanduslikult stabiilsematele lääneriikidele orienteeruda. Meil on meelest läinud, kuidas ühel hetkel kogu ahvatlev idaturg administratiivsete tollitariifidega meile suleti ning paljud meie ettevõtjad üliraskesse olukorda sattusid. Millegipärast me ei taha näha ka tänast olukorda, kus transiitkaubavooge poliitilisel tasemel kontrollitakse. Hakkame ära unustama totalitarismi kogemust, millega nõukogude okupatsiooni ajal kokku puutusime.
Äri läänesuunal on kindlam
Peaminister Andrus Ansip on avaldanud arvamust, et Eesti eksport Venemaale ei tohiks olla üle kümne protsendi. Paljudele poliitikutele, analüütikutele ja ärimeestele selline väljaütlemine ei meeldi. Kes haistab suuri kasumeid ja seab kahtluse alla igasuguse piiri tõmbamise, kes on justkui talutavaks ekspordimääraks nimetanud 15 protsenti.
Kujunenud olukord meenutab mulle buumiaegset laenuturgu Eestis. Pangad andsid vägisi laenu, toimus pankadevaheline tormijooks selle nimel, kes kui suure turuosa hammustab. Üle mõistuse suur rahapakkumine aitas kaasa majanduse ülekuumenemisele, tööjõupuuduse kasvule ja plahvatuslikule palgarallile. Kui keegi tekkivatele ohtudele tähelepanu juhtis, ei pandud seda tähele ja mindi mulli kasvuga kaasa.
Alles tagantjärele, pärast mulli lõhkemist olid targad platsis ja hakati otsima süüdlast — kes oleks pidanud hoiatama, majandust jahutama ja vastavaid samme astuma?
Riik saab täna enda hoiatavat suhtumist näidata, ja maksumaksja raha eest Venemaale eksporti toetada ei tasu. Kui ettevõtja tahab riskida, siis palun. Aga meie ühise maksuraha eest ei peaks me kaasa aitama majandusliku julgeolekuriski suurendamisele. Lõpetame Venemaale ekspordi riikliku toetamise ja suuname need vahendid ümber.
Üheks võimaluseks on arendada veelgi elavamaid kaubandussuhteid meie Eesti idasuunalise välispoliitika prioriteetriikide näiteks Gruusia ja Ukrainaga, aga ka Kesk-Aasia riikidega, kus praegu kaubavahetuse mahud väga väikesed, võimalused äri ajada ehk aga isegi perspektiivikamad kui Venemaal. Kindlalt soovitan meeles pidada ettevõtluse üht põhitõde: tähtis on kõiki mune mitte ühte korvi panna.
Autor on riigikogu majanduskomisjoni liige (Reformierakond).
