Kalev Lillo: Eesti lipp – meie ühine uhkus
Mujal maailmas on suured lipud linnaväljakutel, küngastel või tornides suhteliselt tavalised, pannes inimesi uhkust tundma oma riigi üle, luues ühtsustunnet. Järgnevalt tahan esitada mõned ettepanekud, kuidas Eesti riigilippu rohkem esile tuua.
Eraisikutele on kohustuslikeks lipupäevadeks Iseseisvuspäev, Võidupüha ja Taasiseseisvuspäev, kuid keegi ei keela lippu heisata ka igapäevaselt. Mingit põhjendust selleks vaja ei ole - lipp võib lehvida siis kui on lapse sünnipäev, külalised või lihtsalt hea tuju. Ainus nõue on, et lipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8 ning tuleb pimeduse saabudes või hiljemalt 20.00 langetada.
Eesti lipp on alaliselt heisatud riigiasutustel, omavalitsuste majadel ja koolidel. Samas lubab Lipuseadus kohalikul omavalitsusel määrata oma territooriumil koha, kus Eesti lipp on alaliselt heisatud. Läheneva vabariigi aastapäeva vaimus soovin omavalitsustele esitada üleskutse otsida selliseid kohti juurde. On häid näiteid, kuidas seda on juba tehtud. Parim neist on Eesti Lipu 125. sünnipäeva puhul Otepääle rajatud lipuväljak, kus lehvib suur riigilipp.
Lipuga mööda tänavat
Lipp võetakse tihti kaasa spordivõistlustele, kuid miks ka mitte teistele olulistele sündmustele, nagu kooli lõpuaktus, laulu- ja tantsupeod või paraadid. Keegi ei keela lippu väärikalt kandes kasvõi mööda tänavat kõndida.
Kuigi patriotismi puhul võib rahast rääkimine tunduda kohatuna, saaksime riigieelarve ja eraalgatuste toel vahest isegi mõelda Eesti Lipu programmile, mida võiks realiseerida Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu. See ei peaks nõudma ülearu palju raha ja saaks olla ühekordne, et algatada riigilippude püstitamise kommet. Nii võiks valgustatud riigilippe lehvida seal, kus inimesed liiguvad.
Mõned aastad tagasi ilmusid odavmüügipoodide lettidele plastmassist varrega rahvuslipud, mis olid mõeldud kinnitamiseks autoakendele. Müük oli edukas, aga küllap mõtlesid paljud, kas see on ikka õige lippu sedasi kasutada. Sellise küsimuse esitamine näitab, et vahel muretseme liialt.
Trikoloor kohvrile
Tahan julgustada ka eraettevõtteid leidma ja välja pakkuma rahvuslipu kasutamise võimalusi. On ju lipp ettevõtte kontoril või tootmishoonel igati sobilik ja ka lipu kinkimise traditsioonide tekitamisele tasub rohkem mõtelda. Miks ei võiks näiteks meie kommertspangad majalaenu võtjatele riigilippu kinkida?
Omaette teema on lipuvärvide kasutamine riietuses. Kuigi lipuvärvides särke müügilt ei leia, tasuks nende tootmisele rohkem mõtelda. Heaks näiteks siin on üks Tartus asuv spordiriiete tootja. Ent võimalusi on veel - sadamas või lennujaamas peaks lipu ostmine olema lihtsam kui praegu ja miks mitte otsida pärast pikka lennureisi pagasilindilt just oma rahvusvärvides kohvrit?
Kuna nimekirja väärikatest lipu kasutamise võimalustest võiks veel ja veel pikendada, kutsungi kõiki üles avaldama vabariigi aastapäeva eel mõtteid selle üle, kuidas rahvuslippu senisest laiemalt kasutada.
Usun, et oleme oma rahvusvärvide ja riigilipu kasutamisel liiga tagasihoidlikud ja muretseme seda tehes liialt, ent selleks pole põhjust.
Riigilipp on meie omariikluse, edukuse ja uhkuse sümbol ning lippe peaks meie ümber olema rohkem. Vahest on siis ka meie mõtetes vähem muret, mis väljendub mossis nägudes ja küünilistes internetikommentaarides.
