Eelmise nädala Ekspressis oli juttu kass Marust, Jaapani superstaarist, kes on oma šoti lühikarvalises kasukas nii internetis kui ajakirjanduses rohkem poseerinud kui enamik kuulsaid inimesi. Ning keegi ei kommenteeri: “Kes see Mura või Mare või mis iganes veel on?!”, “Aa, ma jõin ka eile piima, teeks uudise?” Marul on lubatud teha oma nunnusid kassiasju ja isegi kui teatud hulk inimesi jääb nunnuduse suhtes neutraalseks, siis suurem osa meist on siiski armsate karvaste asjade mõju all vastuvõtlikumad kui muidu. Kassidel – neil pealtnäha kenadel ohututel loomadel – on võime ajada meid joondu, kuid äkki peaksime igaks juhuks olema ka valvel.

Kodukassi traditsiooniline ideaalne tähendus on see, et ta püüab hiiri. See on kassi töö, tasuks saab ta hellitusi ja tähelepanu. Linnamajades tihtipeale hiiri ei ole. Mis on kodukassi funktsioon nüüd lisaks nunnu olemisele ja kaamera ees poseerimisele? Kasse nimetatakse stressimaandajateks. Et silitad ja hakkab parem. Võib-olla ongi tänapäeva kodukassi ideaalne tähendus olla stressimaandaja. Stressi tekitamine on ideaalsele kassile keelatud. Kui ta juhtub mööblit kraapima või muid hirmsaid asju tegema, tuleb temast vabaneda. Või vähemalt karistada, tema “õige koht” kätte näidata.

Aga mis üleüldse saab, kui miski kaotab oma ideaalse tähenduse või see lihtsalt põhjalikult muutub? Siirdume kassi juurest inimese evolutsiooni juurde. Traditsiooniline lääne filosoofia räägib inimkeelest kui millestki totaalselt erinevast kõigi teiste liikide suhtlemisvahenditest – inimene ei ole loom, sest ta on sümboolne loom. Aga keele päritolu on vaatamata paljudele teooriatele ikka veel müsteerium. Kust algab siis see, mida me inimese sümboolse maailmana mõistame? Muistsete küttide keel polnud ju midagi erinevat nn loomade keelest: sellega anti käsklusi, teavitati meeleolust, hoiatati vaenlaste eest jne. Sümboolsesse maailma kuuluv keel tekkis siis, kui inimesel tekkis jõudeaeg. Igav hakkas. Oli tarvis kuidagi oma aega sisustada.

Kuidas erineb inimese evolutsioon kodukassi omast? Kindlasti on ta väga erinev, kuid on üks oluline sarnane aste – jõudeaja tekkimine. Võib-olla on ainult aja küsimus, millal kassid oma sümboolses maailmas tegutsema hakkavad (kui juba ei tegutse: ühegi endast erineva liigi omailma pole inimesel veel õnnestunud siseneda). Muidugi näib absurdne võrrelda kaht nii erinevat organismi nagu kass ja inimene, kuid minu meelest ongi üks (lääne) inimese suuri probleeme enesestmõistetavuse printsiip. On olemas asjad, mis on “valmis”. Nendeni pole vaja enam laskuda. Aksioomid näivad olevat paigas, kuid kriitilise pilguga üle vaadates näeb nendes hulganisti puudujääke. Poolikuks jääb argumentatsioon inimese kui sümboolse maailma ainuhaldaja kasuks. Õigemini see argumentatsioon ei tundugi vajalik: asi on otsustatud a priori.

Fantaseerides loomade sümboolse maailma olemasolu üle, sean ma kahtluse alla inimese võimu. Kuid inimese ülemvõim paistab enesestmõistetav. Siirdudes tagasi kassi juurde, täpsemalt kassi ja kassiomaniku suhte juurde, leiame siitki võimuküsimuse. Levinud on kassiomanike jutud stiilis, kuidas kass on peremees ja inimene on tema teener. Olgu, see on tüüpiline kassipidajate inside joke, kuid ükski nali ei teki niisama. Äkki me liigumegi sinnapoole, kus kass on saavutamas ülemvõimu. Me teeme nendel teemadel nalja, kuna meid on vallutanud alateadlik hirm.

Üks praeguse aja fenomene, kui rääkida koduloomadest, on kasside ja koerte riietamine, mukkimine ja üldse igapidi nende inimesestamine. Hollandi etoloog Frans de Waal kirjutab oma raamatus “The Ape and the Sushi Master”, et kogu selline inimesestamine – tema toob näiteks selle, kuidas loomaaedades pannakse šimpansid laua taha teed jooma ja muid selliseid asju tegema, et inimesed saaksid nende kohmakuse üle naerda, püüdes mitte mõelda sellele, kuidas inimesed tavaliste ahviasjadega hakkama saaksid – on oma hirmu peitmine. Enese oma võimus veenmine.

Kassi käitumist tõlgendades otsib inimene samuti ideaalset tähendust. Kass peab mind armastama, sest ta on minu oma. Toimub rünnaktõlgendus kassi suhtes, mis ei muuda kassi käitumist, vaid selle tähendust minule.

Ma ei oska rääkida kassi rünnaktõlgendusest minu suhtes. Võiks arvata, et minu kui perenaise ideaalne tähendus on olla olemas, anda süüa, teha pai. Kuid samas võib-olla kassi jaoks ei koondugi need omadused kokku teatavasse inimesse, vaid sellele asjale, mille küljest tuleb parajasti toitev käsi. Mul pole isegi põhjust arvata, et mind tingimata ära tuntakse. Võib-olla tunnetatakse üksnes minu seost toiduga. Kuidas see loom tajub end ümbritsevat sümboolset võrgustikku, on müsteerium, mida ei ole võimalik lahendada.

Ameerika filosoof Thomas Nagel räägib oma essees “Mis tunne on olla nahkhiir?”, kuidas on võimatu nahkhiire tunnet tajuda. Ainuke, millele võime lähedale jõuda, on see, mis tunne oleks minul, kui ma oleksin nahkhiir. Juba enda külge tiibade kujutlemine nõuab suurt pingutust, rääkimata kajalokaatoritest. Kassidega on see “samastumisprotsess” lihtsam. Pole keeruline ette kujutada, mis tunne oleks minul, kui ma oleksin kass. Inimestele ju meeldib voodis nurruda ja kassiringutusi teha. Kuid see ei tähenda, et tunne oleks nagu kassil, vaid on ikkagi tunne nagu inimesel, kes kujutab ette, et ta on kass, ja kellele tunduvad mõned kassi käitumisharjumused nauditavad. Kui selline inimene näeb jooksmas hiirt, käitub ta kindlasti teisiti, kui ta tegutseks siis, kui ta oleks kass. Inimkassi ideaalne tähendus on hoopis teistsugune kui tavalise kassi ideaalne tähendus. Inimkass võtab väikese osa päriskassi käitumise põhjal tekkinud muljetest ja püüab neid läbi elada. Inimkassilt oodatakse kassiliku naudingu demonstreerimist – mõnulev kass inimese nahas peaks olema selle imelikult käituva inimese ideaalne tähendus. Samas, kas me teame, kust läheb kassi piir mõnulemise ja mittemõnulemise vahel? Ei tea ju. Nii et see on ikkagi selline konstruktsioon, kus inimese mõnulemine on kantud üle kassi mõnulemist väljendavatesse aktidesse ja sealt jälle inimese juurde tagasi.

Miks me tahame vahepeal tunda end mingi loomana? Eks samuti sellepärast, et tõestada endale, et me saame seda teha, et me oleme võimelised hoomama looma tundeid. Nii säilib kontroll, ei kao ülemvõim.

Nii et videod mõnulevate, kurjustavate, kraapivate, sihitult ringitormavate – inimese keskkonnas, inimese moodi ja just seetõttu totralt käituvate kassidega on võib-olla karvarahva vandenõu, plaan meie eksitamiseks ja valvsuse hajutamiseks.

Siit siis lõpuküsimus: kas tasuks karta kassi? Kas tuleks piirata kassi jõudeolekut? Arvan, et kassid räägivad omavahel rohkem kui näiteks sada aastat tagasi. Me ei mõista nende keelt, nii et tasub olla valvel, mitte suruda kassidele peale liiga palju ideaalset tähendust. Muidu juhtub nii nagu Pierre Boulle’i “Ahvide planeedis”, ainult et ahvide asemel on kassid.