Kadri Paas: Kuidas korraldada suhkrupaanikaga võrdne müügikampaania
Tavaline süžee. Hulgimüüja teab, et euro tulekuga võib teatud kauba või kaupade käive hanguda. Tõsi on ka see, et suhkru maailmaturuhind tasapisi tõuseb. Aga eelkõige teeb müüjale muret, kuidas aasta esimestel kuudel ikkagi laos olevast kaubast lahti saada.
Selleks ei ole vaja nõidust, pendlit ega nõid Vollit. Piisab, kui kirjutada pressiteade või pöörduda suhtekorraldusbüroo poole. Nimetatud kaks varianti ei ole siiski parimad, sest ajakirjanikud suhtuvad pressiteadetesse ja PR-büroode imalmagusatesse sõnumitesse mõningase umbusuga. Kuid mis veel parem: tuleb lasta lahti kuulujutt, et sortimendis oleva põhikauba hind tõuseb.
Eesti on pisike riik. Ühel hetkel jõuab kuuldus niikuinii mõne ajakirjandusväljaande töötaja kõrvu - sest kes ei teaks kedagi, kes ei teaks mõnda ajakirjanikku. Kuna kuulujutt vestab ka sellest, et kauba hind kerkib 10-15, aga võib-olla isegi 20 protsenti, on sel kuuldusel uudisväärtus. Pealegi on kaup, mille hind väidetavasti varsti kerkib, üks põhitoidustest. Järelikult peaksid lugejad teada saama, mis neid väidetavalt peatselt ees ootab. Seega on kuuldut raske unustada või eirata, sest vastasel korral kirjutaks sellest võib-olla konkurent päev hiljem niikuinii.
Lugu ilmub. Loos öeldakse, et kauba hind tõuseb. Mõistagi on artiklis ka võimaliku hinnatõusu protsent, aga see ei huvita eriti kedagi. Hinnatõus tähendab midagi ohtlikku ja kardetavat. Sõna „hinnatõus“ on psühholoogiliselt väga tugev motivaator ning mõjub vaesemale ja keskmise rahakotiga ostjatele sütikuna.
Internetiajastule kohaselt refereerivad ühes väljaandes aasta esimesel esmaspäeval ilmunud artiklit ka teised väljaandes ja raadiod. Järgnevatel päevadel selgitavad hulgimüüjad juba ka teistele väljaannetele, miks nende vahendatava kauba hind tõuseb. Või nende meelest vähemalt peaks tõusma.
Ja inimesed ostavad. Hulgimüüjad peaksid kirkusse küünla viima, müük kerkis koheselt „kosmosesse”.
Inimesed ostavad, nagu nad viimati ostsid tatart. Tatart osteti nii hoogsalt, et kui varasemalt maksis tatra kilo umbes 10 krooni, siis praegu peaks tatramaias ostja sama koguse tangu eest poes välja käima vähemalt 35 krooni.
Müüjad said hakkama järjekordse sotsiaalse, karjainstinkti kontrolliva eksperimendiga. Ajal, kui ettevõtjad muretsesid, kas ja mil moel eestimaalased euroga harjuvad, kas ja kuivõrd koonerdavad ning kui palju jaetarbimine langeb, suutis vähemalt osa neist uued rahatähed inimestelt sujuvalt kokku korjata.
Maailmaturul toorainete hinnad kerkivad. See on tõsi. Samas tahaks väga teada, mitu inimest neist tuhandetest, kes tormasid igasuguse kriitikameeleta esimese leheloo peale paarikümnete kilode kaupa poodi suhkrut ostma, mõtlesid ka enne selle peale, kas hulgimüüjate laod on ikka kohe-kohe kaubast lagedaks saamas. Või äkki tekivadki sellised ootamatud teated selleks, et hangumisohus müüki ergutada?
Arvata on, et peatselt võtavad suhkrukaupmeeste ideaalilähedasest müügikampaaniast eeskuju ka muude toodete müüjad. Siiski, hoogmüügis kaubeldavad tooted peavad vastama siiski teatud kriteeriumitele.
Esiteks peaks see olema suhteliselt hästi säiliv toode. Tomatit ja kurki niimoodi müüa ei saa. Sarnaselt suhkrukampaaniaga oleks võimalik paari nädalaga maha müüa ka aastajagu soola, makaroni, kaerahelbeid, purgitoite jne.
Kõigepealt hingekriipiv karjatus: hind tõuseb! Misjärel vahetult enne end suhkrupakkidest oimetuks tassinud inimesed tormavad uue laadungi kauba järele.
Teiseks, see kaup peaks olema suhteliselt odav. Suurem osa meist tõenäoliselt poodi ei kappa, kui kuuleme, et Omega kellade hind kerkib 10 protsenti: umbes 13 000 eurolt 14 300 euroni.
Ja kolmandaks, kindlasti peaks müügipaanika keskmesse kergitatav kaup olema igapäevatoidus. Ananasside ja magusa heeringa tõusvate hindadega ei ole mõtet siinseid ostjaid hullutada.
Head kampaaniameisterdamist!
Autor on vabakutseline ajakirjanik.
