Kadri Karro: Loomastumine kuurordis
Puhkuse ajal veavad inimesed ennast mere äärde ja lesivad soojal liival nagu morsad. Me kisume ennast riidest lahti, sest paljudel polegi muud inimlikku kvaliteeti kui hilbud. Ajad püksid maha, ja sinult langeb tsivilisatsiooni raske koorem,” kirjutas Kivisildnik viis aastat tagasi.
Käisin möödunud nädalal Punase mere ääres suve püüdmas. Akusid laadimas, öeldakse tänapäeval selle kohta. Päike oli kuum, meri soolane,õhtud sumedad, kuu valepidi taevas, päikesepüüdjaid kogu maailmast. Meie poole pöördusid hotellitöötajad peamiselt vene keeles, mille paljud neist olid ülihästi selgeks õppinud. Idanaabreid oli kuurordis palju.
“Доброе утро!” “Зарядка!” “Волейбол!” Nii algasid kuumad päevad kõrgete palmide all. Panin prillid ette, hoidsin silmad lahti. Vaatemäng oli seda väärt.
Noor paarike tassib endale basseini ääres asuvast baarist randa pisikese laua peale kaks taldrikut pitsaga. Jätavad pitsad sinnapaika, lähevad ujuma. Pitsa peale lendavad kohale varblased, nende järel kaks varest. Suvitajad tulevad tagasi. Oh seda nalja! Võetakse välja fotoaparaat, hakatakse vareseid pildistama. Teadagi, mis toidust edasi saab.
“Заткнись!” põrutab pisikestes ujumispükstes pikk mees noormehele, kes tema prouale hotelli teenuseid tutvustab.
Nädala jooksul kuulen korduvalt, kuidas üleküpsenud banaanikoort meenutava päevitusega saksa puhkajad end teenindajatel šefiks kutsuda lasevad. Tekkis täitsa huvi, millega “šefid” kodumaal tegelevad, kellena “šefid” leiba teenivad, kes kodukamaral kniksu ja kraapsu saatel “šeffide” olemise mõnusaks teevad.
Hommikusel jooksuringil näen, kuidas inimesed juba enne kella seitset oma rätikuid lamamistoolidele poetavad. Panevad koha kinni. Et saaks tulisema päikese. Et saaks teha võimalikult vähe samme oma keha tulisoolasesse merre vedamiseks.
Lopsakate tursahuultega proua baarileti ääres mudib kolme veepudelit, enne kui ühe neist piisavalt külmaks hindab. Kõik pudelid muide on pärit samast külmikust.
Ehitame lastega mere äärde liivalossi. Natukese aja pärast tuleb üks vene poiss ja lõhub selle ära. Meie kõrval oma pojaga mängiv eestlanna avastab ühel hetkel, et poja punane traktor on haihtunud. Otsime. Ei leia. Traktori on enda tooli juurde vedinud rannas lossi lõhkunud klutt. Kui võõras traktor meeldib, tuleb see mõistagi endale võtta. Milleks küsida?
Tõeliselt toredaid vaatepilte pakkusid söömaajad hotelli hiiglaslikus restoranis. Roomlastel olid elamute juures oksendamistoad, siin mitte. Taldrikutele kuhjati just nii palju, et natuke üle ääre lödiseks. Kõik, mis enam sisse ei mahtunud, jäeti alles, lauale vedelema. Visaku ära! Mis see meie asi on?
Basseiniveerel vedeleb üksik saiakukkel. Mööduja annab sellele jalaga. Miks üles tõsta? Süüa jätkub, kõht on täis.
“Mой муж работает в министерстве!” karjub korpulentne venelanna hommikust õhtuni rannas õlletopsikuid koristavale hotellitöötajale. Hea teada. Teenindaja säilitas viisakuse, mul hakkas piinlik.
Varsti on Eestiski suvi käes. Saabub loomastumise hooaeg.
