Jüri Toomepuu: Vabariigi aastapäevaks
Ühel külmal ja karmil talvepäeval sündis iseseisev Eesti Vabariik. Ta sai elu niihästi kõigest sellest, millest sündis muistne Eesti, kui ka vägivalla all kannatava rahva mälestustest ja igatsustest. Eesti Vabariigi sünnipäeval, 24. veebruaril, luges Konstantin Päts Tallinna Reaalkooli ees ette Eesti iseseisvuse manifesti, mis kutsus kõiki kodumaa poegi ja tütreid üles ühinema kodumaa ehitamise pühas töös, ning kinnitas, et meie esivanemate higi ja veri nõuavad seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks. Päästekomitee tegevust jälgima tulnud rahvas paljastas pead ning kõlas „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.
Esimese Maailmasõja pööris andis iseseisva Eesti Vabariigi sünni võimaluse, aga igatsus sai teoks ainult sellepärast, et Eesti pojad ja tütred tahtsid, oskasid ja julgesid seda võimalust kasutada. Iseseisev Eesti Vabariik sündis ja elas sellepärast, et ta hälli tõttasid kaitsma meie muistsete kangelaste väärilised järeletulijad, kes olid valmis ohverdama elu, et eestlased saaksid jälle olla peremehed omal maal. Need 450 meest, kes astusid esimeses lahingus Narva all vastu rohkem kui kümme korda suuremale vaenlase väele, ei olnud hästi varustatud ja treenitud sõdurid. Suurelt osalt olid nad koolipoisid, kes said oma õppuse lahinguväljal ja varustuse vaenlaselt.
Meie sõdurid olid erakordselt tublid ja vaprad. Kuigi väed pidid ülekaaluka vaenlase eest paar kuud taganema, andis kindral Laidoner varsti pärast uue aasta algust vasturünnakukäsu. Vabariigi esimesel aastapäeval olid lahingud juba idapiiri taga ja Eesti pind vaenlastest vaba.
Kui noorele vabariigile tekkis uus raske hädaoht lõunast — balti parunite organiseeritud ja hästi relvastatud Landeswehr, paistis, nagu oleks seitsesada aastat kogunenud ülekohus, kannatus ja viha leidnud sihi ja väljapääsu. Kui soomusronglased said käsu Landeswehri vastu minna, ehtisid nad rongi kaseokstega ja sõitsid lahingusse lauluga. Landeswehri ülemus lubas Eesti moonakate väe lüüa sodiks ühe päevaga. Otsustavas lahingus Võnnu all löödi aga Landeswehr puruks ja võitjad olid meie noore vabariigi kaitsjad.
Mis tegi nad võitjaks? See oli eesti rahva pärandi unistus ja mälestus, kõige selle unistus ja mälestus, millest sündis Eesti. See oli veendumus, et on jõudnud aeg täis lootust ja usku, aeg, mis nõuab ohvrimeelsust ja sangarlikkust. Võitjaks tegi nad ka arusaam, et paljudel nendest on aeg antud oma kodumaa eest surra, aga et võitu ja vabadust saab lunastada väike rahvas ainult erakordse tubliduse ja vaprusega. Nad võitlesid — ja võitsid.
Kui kommunistlik kurjuse impeerium oma röövvägedega meilt taas vabaduse võttis, jätkus meil jälle mehi, kes olid meie muistsete vabadusvõitlejate väärikad järeltulijad. Nad olid valmis ohverdama elu oma maa ja rahva kaitseks, Eesti vabaduse eest. Paljudele nendest oli antud aeg oma kodumaa eest surra, aga nad võitlesid vapralt. Sinimägedes ja Krivasool, oma kodumaad Stalini punaarmee vastu kaitstes, olid meie legendaarse Narva pataljoni vähesed järelejäänud võitlejad need, kelle kangelasteod andsid suurima panuse kahekümne kahe diviisi suuruse punaarmee sissetungi peatamisel. Ülekaalukalt suure väe ülema, marssal Žukovi häbiks ei suutnudki vaenlane muud teha kui oma diviisid ringi keerata ja rünnata ümber Peipsi järve, kus tal õnnestus läbi murda kahest-kolmest sakslastega mehitatud diviisist. Teisi nii vapraid sõdureid, nagu olid need seitsekümmend tuhat Stalini röövlivägede vastu võidelnud Eesti vabadusvõitlejat, on maailma ajaloos vähe leida.
Vaenlase ülekaal oli tohutu ja lahingutes langes meie võitlejaid palju. Me mälestame austuse ja hardusega neid, kes andsid oma elu Eesti vabaduse kaitseks niihästi Vabadussõjas kui Teises maailmasõjas. Nende kaotust ei leevenda eesti emade ja leskede pisarad, kuid nende mälestust ei ole suutnud hävitada võõraste vägivald, seda ei kustuta ajaratta väsimatu veeremine. Nad elavad edasi meie südames ja hinges.
Paljud meie isamaa kõige paremad pojad ja tütred langesid lahingutes, surid Siberi orjalaagrites või elasid koos oma sugulaste ja lastega 50 aastat põlguses ja viletsuses. Kahjuks on nendel tublidel eestlastel eestkostjaid tänapäeva kodumaal üpris vähe. Okupante teenides tegid aga paljud kaasmaalased kommunistidena karjääri, ja neid, kes olid sattunud kas sunniviisil või vabatahtlikult punaarmee ridadesse, austati ja soositi kui okupantide Suure Isamaasõja veterane.
See rahvakiht ja nende järeltulijad on enamasti ka praegused Eesti Vabariigi võimukandjad, seetõttu seisabki Tallinnas Tõnismäel, Kalevite kantsi südames, ikka veel Stalini röövvägede auks okupatsioonivõimude püstitatud häbisammas. Aususel oli okupeeritud Eestis raske vastu pidada, sest need kaasmaalased, kes seal pidid 50 aastat elama, olid sunnitud õppima teesklema. Tublid eestlased — selleks, et oma tõelisi tundeid varjata ja elus püsida, okupatsioonivõimude teenrid — selleks, et sagedasi generalnaja linija muudatusi üle elada ja karjääri teha. Kõige osavamad tuulelipud õppisid nii headeks haistjateks, et oskasid uue tuule järgi lehvima hakata veel enne, kui see puhuma hakkas. Nende ja Eestis kanda kinnitanud endiste okupantide mahitusel on kahjuks meie kodumaal ikka veel levinud võigas okupantide vaim ja sellega kaasnev ebaausus, sotsiaalne ebaõiglus, röövmajandus ja võimukandjate seadusetus.
Aga meil ei sobi nende suhtes liiga kriitilised olla. Indiaanlastel on hea vanasõna, mida tasub meilgi järgida. Nad ütlevad, et teist ei tohi arvustada enne, kui oled vähemalt ühe päeva tema mokassiinides kõndinud. Me peame saama aru, et ka okupatsioonitingimustes tahtis meie rahvas ellu jääda, haridust saada, lapsi kasvatada, elust rõõmu tunda ja karjääriredelil tõusta. Me võisime loota ja unistada, aga vaevalt et meist keegi julges uskuda enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, et Eesti saab vabaks.
Võime igal juhul olla uhked kogu oma rahvale, kel jätkus julgust korraldada massiivne Balti kett, laulev revolutsioon ja avaldada taasiseseisvumise deklaratsioon. Eestlased mängisid tähtsat osa Nõukogude Liidu lõpu algatajana. Tahaks loota, et ka nüüd jätkub küllalt eestlasi, kelles püsib kodumaaarmastus, kes hoiavad meie rahvuslikke mälestusi, ajalugu ja kultuuripärandit; kelles elab armastus kõige selle vastu, mida me hinges säilitame ja tegudes edasi kanname — kõige selle vastu, mis liidab meid rahvaks.
Eestis võrsub uus andekas ja töökas põlvkond, kaunid siresäärsed, linalakalised eesti neiud ja tublid, tugevad eesti noormehed, kes võivad elada ühiskonnas, kus ellujäämiseks ei ole vaja teeselda ja petta. Vaimustavad on eestlaste edusammud niihästi infotehnoloogia ja geneetika aladel kui ka paljudes muudes valdkondades. Vaimustav on meie muusikute ja noore laulurahva andekus, mis on leidnud suurepärast tunnustust niihästi maailma kuulsates kontsertsaalides kui ka Euroopa lauluvõistlustel. Vaimustav on nautida eesti kõrgeklassilist teatrit, ooperit ja kujutavat kunsti.
Tahaks loota, et need uued põlvkonnad, kes kodumaal võrsuvad, suudavad jälle ühineda meie kodumaa ehitamise pühas töös. Tahaks loota, et nad tahavad, oskavad ja suudavad muuta Eesti õigusriigiks, kus ei ole ruumi seadusi eiravatele võimukandjatele, sotsiaalsele ebaõiglusele ja röövmajandusele. Tahaks nii väga loota, et Eesti ei ole lakanud ega lakka kunagi sünnitamast ja kasvatamast poegi ja tütreid, kes on pärinud oma vanematelt ja annavad ka tulevastele põlvedele edasi selle, millest aastatuhandete vältel sündis Eesti.
Meid liidab rahvaks Eesti randade ja metsade võlu, ta merevoogude ja põldude and. Meid liidavad rahvaks meie tööd ja saavutused, meie võitlused ja kannatused, rõõmud ja mured, meie mälestused, ajalugu ja kultuuripärand. Meid liidab rahvaks meie nii vabaduses loodud kui ka vägivalla all kannatanud rahva igatsustest sündinud laulud — nii Marie Underi nõiduslikud sõnad kui Alo Mattiiseni ja Tõnis Mägi isamaalaulud.
Meid liidab rahvaks kõik, mida me oma südametes ja hingedes säilitame ning tegudes edasi kanname. Kõigest, mis liidab meid rahvaks, peame koguma julgust, oskust ja jõudu, et võidelda eesti rahva peremeheõiguste ja oma iseseisva kodumaa püsimise eest. Seda nõuab meilt meie esivanemate püha mälestus, nende higi ja veri, selleks kohustavad meid järeltulevad põlved.
Selle võitluse me peame võitma!
Jüri Toomepuu pikemad kirjutised ilmuvad ajakirjas Kultuur ja Elu. (Toim)
