Ostku endale, kes tahab… ja tehku siis omanikuna sellega, mis tahab… seaduste raamides, muidugi. Kahe pisikese konksuga — erastada koos ümbritseva krundiga ning avalikul oksjonil. Krunt võikski olla see pronksmehe plats elik ümbritsev haljasala.

Ning oleks asi aus. Selgetes rahanumbrites näha, kelle viha, kelle armastus pronksmehe vastu on suurem, ostab ta kogu kupatusega endale. Ja teeb siis, mis tahab. Sulatab tükkideks või hardab 365 päeva aastas.

Põnevust jaguks — poolt või vastu allkirja anda on maru lihtne, aga raha välja käia hoopis teine tubakas, vabandust, lugu.

Selge muidugi, et pronksmehe hoidjad võidaksid. Vaatame sellele kurikuulsale Eesti väiksusele otsa — meie maal sellist raha ei leiduks. Ega hakkaks ka ükski mittevene välisinvestor paljalt rõõmust natuke pronksi lõigata Venemaaga tüli kiskuma. Küll aga saaks hinna hullkõrgeks ajada… nii et ikka tunneks!

Mis tähendaks muidugi, et pronksmees jääks püsti ning, kui see on koos ümbritseva platsiga eraomand, on omanikul korrektne õigus keelata sinna sinimustvalgega töllerdama minna. Aga mõelgem nüüd eestlaslikult kahjurõõmsalt. Mis see on, mille endale saaks kas siis üksik venelane või mingi fond või mis. Tükk magusat kinnisvara Tallinna kesklinnas, mis mitte midagi sisse ei too.

Olgu, ostmise hetkel võib tunduda, et patriotism kaalub raha üles. Aga… Tšehhovil on jutt, kus rikkur lubab miljoni kodanikule, kes on nõus 15 aastat üksinduses elama, kõigi mugavustega, muidugi. Tol hetkel on ta ülirikkur, ent paar päeva enne seda, kui miljon tulekski välja käia, otsustab eraku ära tappa — ei ole enam nii head ajad.

Varem-hiljem võib seesama tabada teoreetilist pronksmehe omanikku. Tema käes on suur tükk surnud raha. Maksud ka peal. Vaimustuse jahtudes hakkavad veel ehk sõbradki irvitama: näe, kujuomanik tuleb!

Mida teha? Kuju peaks ju ka alles jääma, või mis?

Võib ju teha temaatilise võidupargi, sellise Stalineylandi, näiteks… Aga huvitavaks pargiks on ruumi vähevõitu ja piinlik nagu võtta raha kooliekskursioonide käest. Näiteks.

Võib kinnisvaraarendajale müüa — aga jälle konks juures, et müüd fašistile, tõmbab see kohe kuju maha ja ehitab panga asemele! Omad — lõpuks nagu ahelkiri.

Võib-olla olekski lahendus teha pank, kuju säilitades. Iseenesest oleks vägagi võimas, kui pangasaali sisenedes tervitaks kundet suur ja ajalooga kuju. Nimi võiks olla Victory Bank. Ainuke mure, kui 9. mail tahavad kodanikud tulla kuju juurde viina viskama. Pank ikkagi, rahandusasutus, turvalisus… Jõuad sa jälgida, millal röövel sisse poetub? Vottebeinu!