Jüri Pino: Hallide eurode varimaailm
On see vale? Oleneb, kui riiklikult keegi mõelda viitsib. Kas on kuritegelik asju odavamalt osta, küsimata, kust need pärit on? Eks analüütikud tea. On see must majandus või lihtsalt hall.
Igal juhul tekitab euro ses ilmas parajat segadust. Seal kasutatakse enamasti selgeid ümmargusi numbreid. Pahatihti neid ühikuid, mida pruukisid krooni aegsed pangaautomaadid: 100, 250, 500.
Katsu sa sihukest asja 15,64666 jagada, hulluks võib minna. Olgugi, et eurokalkulaator taskus. Ei kõla. Nii lihtne on öelda: sota. Igaüks saab aru. Aga proovi öelda: kuus koma kolmkümmend üheksa. Jube pikk ja võtab pikalt mõtlema, et kui palju see õieti on. Pluss kas kõlinatest välja tuleb.
Hakka ümardama — meie matemaatikavihkajalikus ühiskonnas esiteks ei oska seda keegi ja teiseks tundub siis kas ühele või teisele poolele, et euro kehtestamist püütakse tema kahjuks ära kasutada.
No näiteks liigub vaatamata uuriva ajakirjanduse, mis absoluutselt ei pelga üle Narva silla Venemaa vahet vehkivaid töötuid ja pensionäre, julgetele paljastustele ikka veel ringi salasigarette. Sihukese keskmise margi hind oli 230 eeku plokk. Tõsi, eelmisel suvel sattusin mehe otsa, kelle sisemine pea oli suurem kui välimine ja kes seetõttu tahtis vahetada neli pakki pudeli riigiviina vastu. Salaviinast vist pärast 2001. aasta Pärnu mürgitusi hoidutakse. Igal juhul tuli kurss 18 eeku pakk. Pea oli ilmselt tõesti suur.
Arvuta see 230 nüüd ümber, tuleb 14.70. Ümardades 15. Mis on muidugi ikka soodne, aga 30 senti, see on peaaegu viis krooni vanas rahas, eh. Allapoole ümardades teeks aga va salakaubavedajale vanas rahas kümneka sisse. Jälle: eh.
Salakütusega olla lihtsam, kuna õnneks tõsteti mehiselt hindu. Suvel olnud see 13 krooni liiter, nüüd lihtne ja selge euro liiter. Aga kui hinda poleks tõstetud, olnuks keerulisem, samas, kütust ostetakse ikka kümnese kordajaga vähemalt, seega arveldamine nagu kergem. Oeh.
Või need elukondlikud teenused, mida sularahas aetakse. Küttepuud, mis külma talve ootuses tõusid 350 pealt 400 kroonile, ehk siis 22.37 pealt 25.56 peale. Ümarda siis jälle. Või niisugune tore tegevus nagu sitavedu ehk lampkasti tühjakspumpamine ehk assenisatsiooniteenus (vist on see õige väljend). Kaks suve tagasi, kui kõik oli jeejeejee, taheti 350. Kutseala reageeris langusele kiiresti, langetades kriisiajaks hinna 250 peale ehk 15.98. Hüva, see on lihtne, 16 eurot.
Muudkui aga arvuta.
Ja mõelda veel varjatud finantsmaailmale. Ametlik olla seiskunud, inimesed ei taha laenu võtta. Või ei vasta lootusetult enam laenutingimustele. Mitteametlikult on ikka ja alati pisukesi summasid ju laenatud. Rahakott kodus või mingi turbiin hilineb töörahaga, nagu seda ikka ja aina sagedamini juhtub. Saad sajaka, paar, Jakobsoni laenata? Saab, siis saab, ei saa, saab keegi teine. Aga nüüd — ümardatultki on seitset euri imelik küsida. Kümnekas… võib-olla pole niipalju sanitaarmiinimumiks vajagi. Kunagise viiesajaka asemel ümardatult 32 on juba jälle väga imelik. Mis selle tegevusega saab…
Ah, kuidagi ikka saab. Ka siis, kui kuidagi ei saa. Ametlikult pole seda halli maailma ju nagunii olemas.
