Jüri Pino: Haige aja haige kokkuhoid
Seda nimetataksegi ajastamiseks. Kõige parem mõte võib lörri minna, kui sellega valel ajal välja tullakse. Arvutult on oletatud ju, mis juhtunuks, kui see või too ajalooline sündmus alanuks natuke varem või siis sellega viivitatuks. Alanuks too sõjakäik varem, jäänuks too kuningas linnast lahkumata, läinuks too nool kellestki mööda. On terve ajaloosuund olemas - mis siis, kui? või - läinuks ajalugu teisiti.
Enamasti on need lustlikult vaimuvirgutavad lood. Mõttetu, muidugi, aga lõbus on ikka mõelda, et maailm võinuks ka teistmoodi kujuneda, kui vaid ajastus olnuks teine.
On ju väljendki olemas: halb ajastus. Mida võiks üsna kindlalt pruukida järjekordse haigekassa kulude kärpimise kohta. On need kärped põhjendatud, on need vajalikud - spetside asi öelda. Kuid nirumat aega kui praegune olnuks raske valida.
Vaadake aknast välja. Ega ei taha, aga vaadake. Tatt ja muda, ei muud. Ärge edasi vaadake, masendus tuleb peale.
Täpselt selline ilm, millega inimesed haigeks jäävad. Täpselt selline aeg ka. Iga aasta tuleb sügis ootamatult, ehkki me räägime enamasti, et talv niimoodi tuleb. Päevad lähevad aina lühemaks, siis tuleb veel kellakeeramine, mistap õhtul on vara pime. Tuju kaob ära, külm on niikuinii.
Riidesse ei oska ennast ka sellise kõikuva ilmaga panna, ikka on kas külm või siis liiga palav, korra teed hõlma lahti, tuleb tuulekene ja korras. Köha, nohu, valu kontides, jäävadki inimesed haigeks.
Hulgakaupa. Haige aeg.
Sellisel ajal on muidugi erakordselt mõistlik ja hästi ajastatud haigusrahade kokkutõmbamine. Niigi ei julge inimesed enam haigeks jääda, sest see on kõva rahaline kaotus ning võib nüüd ka töökoha maksta. Niigi pikad järjekorrad, niigi tihedate tööpaevadega arstid - aga teeme asja veel hullemaks, kulukamaks tõbistele ja võtame arstidel palka ka maha.
Raske aeg, saage aru, eks. Kõik Eesti nimel. Muu bla. Tüübile, kes sellise ajastamise välja mõtles, peaks auhinna andma.
Eks me ole muidugi juba harjunud, et vaimuvälgud valitsemissfäärides just väga ei sähvi. Harjunud, et igasugused lubadused, mis sealtpoolt meile antakse, pole midagi väärt. Harjunud, et kui neile on miski hädavajalik, siis meile on see valus. Ikkagi paneb natuke padjaga pähe: kas nad üldse ei mõtle ega arvesta, millal on miskit asja sobilik teha, millal mitte. Ikka seesama ajastamine.
Sest. On olemas vähemalt üks näide väga heast ajastamisest. Kaks aastat tagasi, kui keegi veel mäletab, keelati Eestimaa einelaudades suitsetamine ära. Minu meelest võib see olla nõmedus, kuid ei saa au andmata jätta sellele, kes mõtles välja aja, mil käsk välja anda. See oli suurepärane trikk.
Suve algus, kõrtsus sees enam suitsu teha ei tohi. Nii. Aga kes tahabki suvel toas istuda. Üürike, nagu see meie suvi on. Kõik rabelevad välja terrassidele või kasvõi tänavale. Ja seal võib suitsu teha ning kõigil on ükskõik. Ja niimoodi terve see suvi, mis juhtus küll üsna kehva olevat, aga ikkagi. Korraks võis ju vihma eest sisse joosta, aga niipea kui pilved jälle rebenesid, õue tagasi ja suits ette. Savi.
Alles sügise poole hakkasid külmakartlikumad suitsetajad siseruumidesse tilkuma. Siis vähem külmakartlikud. Igaüks üksinda. Keeld vajus selga vaikselt ja peaaegu märkamatult. Leplik rahvas, nagu me oleme, olime sügiseks leppinud, igaüks üksikult, et nüüd on siis nii.
Panduks keeld peale kuskil jaanuaris - välja, suitsetajad! - võinuks tobiinimesed avastada, et neid on tegelikult palju ja tõusta nurin.
Andekalt ajastatud keeld.
Mistõttu ei saa väita, et ei osataks asju teha õigel ajal. Mistõttu haigusrahade kokkutõmbamine paistab veel suurema totruse või täieliku hoolimatusena: küll jobud alla kugistavad...
