Jüri Estam: Tegelik vabadus on süüme küsimus
Linnar Priimägi on samuti vaba inimene - vaba kasutama sellist sõna nagu "psühhoterror" ülepaisutatult. Päris psühhoterror on pigem vist ikka see, mis toimus Pagari tänava piinakambrites nõukogude ja Patareis Gestaapo ajal, koos füüsilise vägivallaga. Ärme hakkame samastama arvamusavaldust ahistamisega. Loodetavasti ei koge keegi meist kunagi tegelikku terrorit.
Annaks Jumal, et Eesti ei pea kunagi enam läbi elama sellist ajastut, mil parteisse astumist ei tohi avalikult kommenteerida ega laita. Ka enesetsensuurile õhutamine pole sünnis. Avaliku elu tegelaste poliitilistesse parteidesse astumine on alati olnud ja jääb ka tulevikus sammuks meid ümbritseva melu laval. Selle toimumine kommentaaride saatel kuulub asja juurde.
Antud sündmuse tegi Eesti elus kommenteerimise vääriliseks eelkõige selle üllatusmoment. Konfliktis olevate ideede ebakõla, mille ivani pole keegi kommentaariumides siiani lõplikult tunginud.
Kes on öelnud A, peab reeglina ütlema ka B. Tegemist on võrrandiga anarhism = vabadus.
Anarhismi variante, tõlgendusi ja koolkondi on nii palju, et ajab pea kirjuks. Pole ainsatki teist poliitilist mõttevoolu, kus esineks nii palju teooriat, maitse-eelistusi, nii palju nišše ja nii palju valikuvõimalusi kui anarhismis.
Vabaduse liigendatus on loomulik nähtus. Anarhofeminism, anarhokapitalism, vasakanarhism, anarhosündikalism, Ayn Randi stiilis objektivism jne, kuni üleküllastumiseni ja peapöörituseni välja. Eksisteerib muidugi ka Max Stirneri egoistlike-nihilistlike indiviidide käitumise õpetus.
Õnneks annab sõna "vabadus" meile lihtsa võimaluse seda kribu-krabu järsult redutseerida, olulist uuesti silmnähtavale tuues. Vabaduse puudumine ja vabaduse piiramine - need sarnanevad pornograafiale, tähenduses, et neid nähtusi tunneb ära iga inimene. Ei toonud meile vabadust mõisnik, ei toonud tsaaririik, ei toonud Hitler ega Stalin. Kätt südamele pannes - piiranguid ja päitseid paneb meile pähe ka Euroopa Liit.
Anarhistid - vabad inimesed - on saanud oma tahtmist uuemal ajal vaid kahel korral. Viivuks. Esimene kord oli aastal 1921, mil Kroonlinnas puhkes 14 000 Balti mere laevastiku madruse ja töölise ülestõus. Teine kord oli enne Teist Maailmasõda Barcelonas, nagu George Orwell on kirjeldanud raamatus "Kummardus Katalooniale". Mõlemad katsed elada ebamõistlike piiranguteta põrmustati, nii Soome lahes kui Hispaanias. Mõlemal korral, muide, figureeris hävitajate hulgas nõukogude kommunistliku salapolitsei käsi.
Eestlased on haritud inimesed, kes on saanud sageli maitsta vabaduse puudumist. Oleme eksperdid. Ja ekspertidena tunnetame, et tee mis tahad, aga Keskerakond ei kujuta endast anarhistide kogunemispaika. Üksnes juba sellepärast, et anarhistid ei tunne juhikultust.
Eestis polegi olemas Vabaduseparteid, mitte sellist, mis minu arust selle nime vääriline oleks. Pärnus üheksakümnendate aastate keskpaiku Milton ja Rose Friedmanist Reformierakonna koosolekul kõneledes ei võetud eriti soojalt vastu minu sõnumit, et lisaks ettevõtlusvabaduse tähtsaks pidamisele pani abielupaar Friedman sama palju rõhku ideaalile maksimaalsest individuaalsest vabadusest, mille lansseerimisega nad raskusi kogesid isegi USA-s. Friedman'ite raamatute tegelik mõte polnud serveerida vabadusena hiigelsuurte hargmaiste firmade õigust teha, mis neile pähe tuleb. Nad kannatasid selle all, et nende töid ühepoolselt tõlgendati.
Ei tunne ma respekti erakondade vastu, kes - vabadust oma loosungites ise rõhutavatena - pole astunud samme, et takistada meie sõltuvusse viimist Brüsselist ja andnud sellega kas surmava või siis ränkraskelt invaliidistava hoobi Eesti Vabariigi rippumatusele.
Võimalik, et konkreetselt Keskerakonna puhul on arvestatav osa kõigest sellest seotud millegi mõnevõrra banaalsemaga. Eriti just Tallinna piires tundub olevat loovinimeste huvides Keskerakonda kuuluda. Õiglane ja demokraatlik oleks hoopis, kui loovinimestel oleksid samasugused võimalused kõikjal Eestis ära elada, olenemata erakondlikust kuuluvusest.
Minu jaoks on vabadus hüvesid toov kolmel tasandil. "Kolmainsus" on selline.
Esimene neist on vahetult isiklik. Teine, mida saab käega puudutada, on kohaliku omavalitsuse tasand. Kas kodanik osaleb vahetult ning täiel rinnal otsuste tegemises ja olustiku majanduslikus poliitilises kujundamises oma kodukandis? On ta oma kodukandi peremees, koos naabritega? Kolmas ning sugugi mitte vähem tähtis nivoo on riikliku iseseisvuse tasand. Riik, mis on viidud sõltuvusse naaberriikidest, ei saa olla vaba ehk päriselt vaba.
Elades Tallinnas olen veendunud, et siinne asjaajamine peaks olema kohaliku omavalitsuse tasandil palju rohkem konsensuslik ja inimesi vahetult kaasav, aga kõige suuremat minu kriitikat pälvib Keskerakond oma suhetes Venemaaga.
Liiga lähedased suhted ükskõik millise maaga pole igavesed ega turvalised, kui uskuda diplomaatide vana mantrat, et riikide vahel ei esine sõprust, eksisteerivad vaid huvid. Eriti probleemseks tuleb aga lugeda sõbrutsemist sellise riigiga, kus eksisteerib nii palju tõsiseid probleeme inimõiguste ja vabadustega, nagu näeme Putin-Medvedevi Venemaal. Need on probleemid, milledele vabad inimesed aktiivselt osutama peaksid.
Võttes kokku: eksisteerib ringkondi, kus mina isiklikult end vabamana tunneksin, kui näiteks Keskerakonnas. Seaksin "oma erakonnas" vabaduse esimesele kohale ja nähtavasti pole ma üksinda. Siia on koer maetud ja sellest tulenevalt ilmselt kogu see sumin: kas Tõnu Trubetsky on millestki valesti aru saanud, või on vabadust hindavad inimesed siiani Trubetskyt ennast kuidagi väärtõlgendanud?
