Jüri Estam: Näen Reformierakonna esindajaid ja mõtlen: "Reformikommunistid"
Üleminekuperioodi harjal (1980ndate lõpp, 1990ndate algus) keeldus arvestatav osa ENSV ladvikust võimu loovutamast. Muidugi positsioneerisid nad end ümbersündinutena. Tol ajal rahvusmeelsust rõhutanud uued tegijad leidsid, et on reaalpoliitiliselt "sunnitud" minema kompromissile nomenklaturistidega, kellede käes oli jäme ots. Nii algas libe tee, mis on kestnud praeguseni.
Eesti avalikkus oleks oodanud viimastel päevadel palju selgesõnalisemaid avaldusi oma tippjuhtidelt, aga nende tegemisest on kõrvale põigeldud ja õigeaegne võimalus selleks maha magatud. Tahan küsida: miks pole Eestis valimistevahelistel aegadel parteijuhtide debatte nagu teistes riikides, ja miks ei kohtu tugevad ajakirjanikud (miks ka mitte külalisajakirjanikud) televisioonis parteijuhtidega suhteliselt regulaarsel alusel?
Kui välja arvata sotsiaaldemokraadid, on Eesti Euroopa mõõdupuu järgi vaene, mis puutub klassikalistesse "normaalsetesse" erakondadesse. Rohelised olid (on) samm õiges suunas. Mujal maailas kohtume konservatiivseid, liberaalseid, vabariiklastest jne erakondi, meil siin tegutsevad aga edasi eksootilised reliktid Nõukogude hegemoonia alt välja tulemise ajast, mil kõneldi näiteks "impeeriumimeelstest" ja "eestimeelsetest" parteidest. Noortel inimestel ja miks ka mitte vanadel on viimane aeg vabaneda retrohõngulistest ja perestroikaaegsetest jääknähtudest meie poliitikas. Vanad šotlased leidsid, et erakond kui selline on klanni lõhkuv nähtus ja võib olla, et nad ei eksinud. Väikesed kultuurid nagu meil peaksid keskenduma esmajoones sellele kuidas ellu jääda, omavahel võimalikult hästi läbi saada, ning vormis püsida.
Tee mis tahad, näen Reformierakonna esindajaid ja mõtlen "reformikommunistid". Ütled "Kesk", ja mõtlen endiselt "Rahvarinne". Räägid IRL-ist, tulevad meelde MRP-AEG ja ERSP. Aga need olid ju ühe mööduva ajastu nähtused. Me erakonnad on arvestavas osas ajale jalgu jäänud, sünnitunnistus saadud pooleldi nõukogude tingimustes. Nad jätavad kivistunud mulje. Eestil on uued tungivad probleemid. Kui meil peavad erakonnad olema, siis miks mitte tsentristid, liberaalid, mineviku taagata rahvuslik erakond jne, nagu mujal maailmas?
Immanuel Kant ütles: "Nõnda kõverast puust kui inimene pole võimalik midagi päris sirget meisterdada".
Praeguseks on 1990. aastate kõverad kompromissid oma aja ära elanud, aga nende viljad elavad edasi. Vahepeal on palju "endisi" surma ja vanaduse tõttu lahkunud ja uut verd juurde tulnud, aga süsteem ise on vana ja puhastamata. Nii nagu Ülemnõukogu ei soovinud 1990 ja 1991 võimust lahti lasta ja nimetas end lihtsalt ümber, nii ei taha ka Ülemnõukogu ja Eesti Komitee kompromissitajad ja nende järglased, ega ka rahvarindelased kuidagi eest ära tulla, kuigi aeg selleks on küps. Eesti ühiskond tahab moderniseeruda, eriti mis puutub kivistunud meetodeisse, millede alusel me oma parlamenti valime, valitsust moodustame ja prioriteete seame. Vaatan Islandi rahvast ja kadestan.
Leidsin end kaasa noogutamas, kui Rein Taagepera andis äsja hinnangu meie skandaalidele. Professor Taagepera näeb meid kaugelt ja kiretult, nagu sidetehiskaaslane taevaserval, umbes nagu Vaba Euroopa raadio vanasti. Ilma temasugusteta oleksime masendavas väljaspoolt tuleva hinnanguta, pada-sõimab-katelt vabalanguses. On vaja, et keegi väljaspoolt vaatleks meie kriiside mõõtkavasid ja rasksusastmeid võrreldes muu maailma kogemustega, kui tahame saada erapooletut oma olukorra tõsiduse hinnanguid.
Viimast pool aastat lõhkeb mädapaise mädapaise järel, hämmastava regulaarsusega. Tuleb välja, et IRL või siis osa IRL-list olevat uusi liikmeid värvanud printsiipide alusel "eesmärk pühendab abinõu" ja "järsku keegi ei märka". On see lihtsalt lohakus, või kõneleb see haigusnähtudest, mis on olnud erakonnal küljes "algusest saadik", või on uuemal ajal selle osaks saanud? Üks asi on selge: erakonna algrakust ja selle väärtustest ning kriitlisest meelest oleneb kohutavalt palju. Et keda sa usaldad, ja keda mitte. Sellest oleneb iga konkreetse partei ja võib oleneda ka Eesti enda saatus pikaajalises plaanis.
Olen kindel: stabiilsetes vanades vabariikides-demokraatiates viiks väljapääsutee praegu mitte läbi üksikute ministrite tagasiastumise, vaid läbi üldvalimiste. Tegemist on ju usalduskriisi sattunud erakondadega, kus sotsdemid ainsatena on suhteliselt puhta vestiesisega. Lausa ebanormaalne on kuidas parlamendiväliseid erakondi ja jõudusid hoitakse rambivalgusest eemale, millisel probleemil on samuti mingisugune nõukogudelik retrohõng küljes.
Isegi ennetähtaegsete valimiste idee ei tundu mulle küllaldasena situatsioonis, kus vajame kapremonti, näiteks valimisnimekirjade koostamise printsiipide osas. Süsteemis on mitmed suured kotermannid sees. Veel põhimõttelisemalt öeldes on juhid lakanud meid aktiivselt juhtimast.
Aga tõesti, kus asub väljapääsutee? Võimuerakonnad on vorminud meie poliitilise süsteemi selliseks, mis on "eisikutele" praktiliselt suletud. Selle probleemi lahendamine ei ole vähemtähtis kui meie majanduse praegusest paremini tööle saamine.
Gordioni sõlm on mee ees, aga puudub mõõk selle raiumiseks. Kuna praegustel juhtidel pole tahe mõõk tellida või see ise meisterdada, tähendab see, et rahvas peab "mõõga" ise leiutama.
Kõigepealt "pääsesime" Euroopa Liitu. Sellele järgnes püksirihma koomaletõmbamise periood. Me valimis- ja valitsemisüsteem on lõplikult umbe jooksnud. Ei ole veeringet. Ja võib õigustatult pärida, kas riigi tasandi juhtimist üldse toimub, või piisaks sellest, et meid "juhiks" tavaline haldusfirma, nii nagu korterimajadel on kojamehed?
Puuduvad selgesti kuvandatud suured eesmärgid, milledest esimene peaks olema intensiivne jõupingutus üldise elukvaliteedi parandamiseks siin samas, Eestis. Peaksime lähtuma "suure küla" huvidest, mille kohta öeldakse inglise keeles "the national interest".
Vanaviisi jätkata ei saa. Mõtlen tagasi Balti keti aegadele, ja kui rahulikult see kulges. Soovin eesti rahvale tasakaalukust, aga ka erksust uue tee leiutamisel, mis viiks meid välja vinduvast stagnatsioonist. Kardan praegust aega, kuna oleks nii kerge langeda populismi lõksu ja lasta enda lummata Loreilei'dest kaljudel, kes laulaksid meile jälle laulusid sellest, kuidas saada kerge vaevaga rikkaks, või kuidas lahendus oleks tõsta maksusid ja jagada vaestele rikaste raha. Nii lihtsalt see asi ei käi.
Kui väljendan seisukohta, et meie tee edasi saab endiselt tugineda üksnes vaba turu printsiipidele, pean silmas keskendumist spetsiifiliselt Eesti turu väljaupitamisele sellest sissetulekumadalikust, milles asume. Vaba turu idee toetajaid on maailmas kahesuguseid. Need kes on huvituvad üksnes omakasust, ja teised kes ei ole unustanud laulusõnu, kus "rahvas rahvale on ulatanud käe." Eesti peab sellele teisele kontingendile võimaluse andma, enne kui on hilja.
