Jüri Estam: Herkel on aatemees, kes kritiseerib süsteemi ja on valmis seda muutma
Värskes Akadeemias kirjutab Martin Ehala rahvusrühmade etnolingvistilisest elujõulisusest Balti riikides. Ehala hindab Eestis elavate venelaste olukorda, võrreldes seda Lätis elavate venelaste omaga. Akadeemia pühendab ruumi poolakatele Leedus, tähelepanu pööratakse ka latgalitele ja võimalustele nende seisundi parandamiseks.
See on huvitav nähtus. Vähemusgruppide jätkusuutlikkuse küsimus on mitte ainult lubatud, aga lausa soositud teema. Vaadakem, kuidas see kehtib näiteks setode ja võrukeste suhtes (kuigi minu ema Lõuna-Tartu murde eest võideldakse paraku tublisti vähem - selle olemasolu vist isegi ei märgata enam). Järelikult: kui kultuur või subkultuur tahab püsida tänapäeval, peab keegi konkreetne isik või grupp selle eest konkreetse tegevusplaani alusel seisma ja võitlema!
Kusagil oleks nagu jõutud vaikiva kokkuleppeni, et "enamusest" ei tohi või ei soovita eriti rääkida, mitte igatahes pärast kolmandat rahvusliku kasvatuse kongressi aastal 1996. Üks teooria kõlab vist umbes nii, et 900 000 eestlase käes olevat niigi riik ja jäme ots. Sel juhul pole vaja teadlikke lisameetmeid kindlustamaks, et eestlastega ei juhtuks seda, mis on juhtunud iiri keelega Iirimaal ja kõmri keelega Wales'is. Las tollel valdkonnal areneda või taandareneda siis isevoolu teed.
Väikerahvaste kaitsvad tulemüürid
Eestluse küsimust pole teatud mõttes olemas, see on persona non grata, sellel pole kuraatorit, kui Rein Taagepera ja veel mõne isiku perioodilised tähelepanu juhtimised välja arvata. Julgen väita, et meil pole päriselt sellist asja, nagu eestluse vormis hoidmise strateegiat, igatahes mitte selgesõnalisel ja formaliseeritud kujul. Elutervemad eestlastest isendid käivad trennis ja toituvad tervislikult, aga eestlusest tervikuna viisakas seltskonnas ei räägita, või toimub see siis kuidagi koodsõnade kaudu.
See, kes püüab rääkida otsesõnu kas marginaliseeritakse või muudetakse pilkeobjektiks. Mina igatahes ei usu Pippa Norrise juttu, mis tuleb viie tuhande kilomeetri tagant elevandiluust tornist, et väikerahvastel on mingisugused imepärased tulemüürid, mis kaitsevad neid idioodi järjekindlusega kindlalt ja igavesti, stiihiliselt ja sisuliselt hoolduseta. Võib olla oli see nii agraarajastul ja enne demograafilist kriisi, kuid mitte pärast.
Minu mäletamist mööda lõppes veidi ebaõnnestunud nimega kolmas rahvusliku kasvatuse kongress Riigikogus pooleldi käegalööva ja küllaltki küünilise kokkuvõttega, et riiklikud meetmed keelte ja kultuuride kaitseks on a) kallid ja b) ei kanna kusagil erilist vilja. Kui keegi tollest üritusest osavõtnu soovib mu muljet korrigeerida, ja seda optimistlikumas võtmes, oleks see teretulnud.
Meenub hittsingel aastast 1968, selliselt ansamblilt, nagu Four Jacks and a Jill. Nende menulugu "Master Jack" kõneles sellest, et elame hästi kummalises maailmas. Kas pole? Möödunud aastal tegi Euroopa Kohtu jurist Juliane Kokott hoiatuse Prantsuse valitsusele, et kui viimane ei võta midagi praegusest enamat ette Euroopa hamstrite päästmiseks ühes nende olevuste konkreetses paljunemis- ja redupaigas Strasbourg'i lähistel, trahvib EL Prantsusmaad. Prantsusmaa oli hamstrite kaitseks võtnud tarvitusele mitmeid meetmeid, näiteks loonud toetuste süsteemi hamstrite populatsioonile soodsate kultuuride kasvatamiseks teatud põllualadel, ent Euroopa Kohtu jaoks sellest ei piisanud.
"Eestlased ei ole mitte kärbsed..."
Greenpeace pingutab nii, et veri ninast väljas, andmaks teist võimalust vaaladele ja muudele vee-elulistele imetajatele. Keegi ei näe selles taunitavat tegevust. Vastupidi! Kogu maailm juubeldas hiljuti, kui Kambodžas õnnestus ühe ohustatud kilpkonnaliigi isend kaitsealusena suureks kasvatada ja tagasi loodusesse lasta.
Püüa aga käsitleda üht "inimliiki" sama mõõdupuu alusel! Niipea, kui julged öelda, et ka baskidel, või uielslastel on samasugune õigus elule, vabadusele ja õnnele kui lendoravatel ja lääne-sõrmkäpal, läheb kisa lahti. Räägin positiivsetest ja hoolivatest meetmetest ohustatud inimkoosluste abistamiseks, mitte kellegi teise leivatükile kallale minekust.
Jutt ei käi siin rassiteooriatest ega sellest, et kedagi tuleks diskrimineerida, rääkimata vihkamisest. Taevaisa on loonud maakera selleks, et igal inimkultuuril oleks siin hea olla. Et igal hõimul oleks oma koht päikese all, eestlased nende hulgas. Andres Herkel on korduvalt öelnud Jakob Hurda kombel: "Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud," ja kellel on õigus jääda kaua kestma.
Laupäeval kogunevad Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed Nokia kontsertsaali, et valida uut juhti. Kas minul kui IRLi mittekuuluval isikul on sünnis anda IRLi liikmetele nõu? "Võtke end vabal päeval kokku, toetage Andres Herkelit"! Arvan et on, sest iga parlamendierakond on töövahend, ja Andres Herkel on ressurss, kui tohib nii öelda. Valitud rahvaesindajana "kuulub" ta meile kõigile.
Ma ei ole rahul IRLiga, aga tegelikult pole ma rahul ühegi Eesti parteiga. Samas ei ela me sentimentaalses maailmas, vaid keset reaalpoliitikat. Maailm on selline, nagu ta on.
Lihasööv bakter IRLi kudedes
Eestlus vääriks midagi paremat kui IRL. Hiljutises Reporteritunnis ei andnud ei Liisa Pakosta, Urmas Reinsalu ega Andres Herkel selliseid vastuseid ei haldusreformi ega praegusest veel suurema autonoomia loovutamise kohta Euroopa föderatsioonile, nagu mina oleksin soovinud nende suudest kuulda. Ma ei näe IRLis tegelikku rahvuslik-konservatiivset erakonda. Kuid samas ei näe me reaalsel poliitmaastikul teist sobivamat erakonda tõusmas IRLi kõrvale või asemele. Igatahes mitte veel. Kui Andres Herkel toonitab, et on dialoogiks ja IRLi uuendamiseks valmis, võiksime kinkida talle selle usalduse, et meest sõnast ja härga sarvest.
Praegune IRL ei kehastada seda, milleks ta kutsutud ja seatud on. IRL ei ole käitunud adekvaatselt elamislubade skandaali kontekstis. Pole näidanud võimet-tahet küllaldaseks puhastumiseks. Ent samas on ta käitunud tublisti adekvaatsemalt Keskerakonnast, isegi siis kui IRLi manöövrid on jäänud suuresti kosmeetilisteks. Lihasööv bakter paistab olevat IRLi kudedes endiselt sees. Selle vastu on vaja rohtu ja IRLi isamaalisemas leeris peitub potentsiaal, millele on vaja voli anda.
Kuna teised võimuerakonnad ei pretendeeri tiitlile "rahvuslik-konservatiivne", tuleb leppdida IRLiga, mis on eestluse seisukohalt unikaalne väljund ka siis, kui ta ei täida piisavalt me ootusi.
Tutvume juhikandidaatidega. Urmas Reinsalu seisukohad ei ole eestluse seisukohalt unikaalsed. Eesti ei vaja teist Reformierakonda, meil on üks selline juba olemas. Me teame paraku, kuidas on asjalood "äraostmatute" faalanksiga IRLis.
Liisa Pakosta on meeldiv ja tubli inimene, aga vabaühenduste küsimus ei tarvitse olla see "kõige kõige" küsimus, mis läheb meile korda eestluse tuleviku mätta otsast vaadatuna. Ka ei tohiks inimese soo küsimus olla määrav ühes rahvuslikus-konservatiivses erakonnas. Ühes rahvuslikus-konservatiivses ühiskonnas on perekond esimesel kohal, ja täielik ning tasakaalus olev võrdõiguslikkus peaks olema samuti esimesel kohal. Ei ole vist vaja Andres Herkelile seda südamele panna.
Keset poliitibroilerite merd
Näen Eestis väheseid vilunud poliitikuid, kes on samaaegselt aatelised. Jaak Jõerüüt on üks, kellelt tuleks eeskuju võtta selle eest, et ta astus omal ajal tagasi ministri kohalt.
Andres Herkel kuulub aatemeeste kilda, olles välja öelnud, et Eesti poliitiline maastik on kas ammendunud või umbe jooksnud. Keset poliitibroilerite merd, kes keelduvad tunnistamast et me ajastu on liigestest lahti ja keiser alasti, on Herkel üks vähestest etableeritud poliitikutest, kes kritiseerib süsteemi ja on valmis seda muutma.
Veelgi enam: Andres Herkel on järjekindla visadusega tuletanud meelde tiibetlaste, latgalite, ingerlaste ja teiste käekäiku, ja kirjeldanud meetmeid mida vaja on, et ka nende käsi saaks hästi käia.
Andres Herkeli vilumus ja kodanikujulgus on kaks põhjust, miks IRLi liikmed peaksid võtma vaevaks minna kohale ja hääletama laupäeval tema poolt. Herkeli tähelepanu juhtimine sellele, et Eesti poliitiline süsteem ja IRL ise vajavad uut verd, on teine põhjus, miks Isamaa ja Res Publica Liit tuleks tema kätesse usaldada. Last, but not least, tuleb rõhku asetada sellele, et Andres Herkel on üks vähestest võimu juures seisvatest inimestest, kes on korduvalt tõestanud, et hõimude käekäik läheb talle korda, et see on tema jaoks kesksel kohal. See, et tal see soolikas olemas on, pealegi veel tasakaalukal kombel, on peamine põhjus, miks Andres Herkeli käsi IRLi tüüril aitaks viia toda laevukest tagasi asimuudile, mida eestlus vajab ja väga oodanud on.
