Oleme teinud mitu tõsist viga viimase veerandsajandi vältel, milledest esimene on inimlikult arusaadav. Paljud end Eestimaa laulul hästi tundvad inimesed ei saanud tol hetkel pihta sellele (ürituse meeleolu oli ju kõikvõimsalt nakatav), et intritele tegelikult paljuski sarnane, kuid end ajutiselt eestlaste sõbrana paista lasknud Edgar Savisaar rakendas toda üritust stardiplatvormina raha ja võimu juurde pääsemiseks.

Sellised inimesed kes on harjunud restitutsiooniliselt mõtlema teavad ka, kuidas annab kogu aeg tunda, et me pole EV sõjaeelset seisundit formaaljuriidilises ja poliitkultuuri tähendustes tegelikult taastanud.

Ja siis anti hääleõigus mittekodanikele kohalikel valimistel. Lõpuks astusime Euroopa Liitu, mis pole mingi Euroopa põlisrahvaste sõber, ning tõeliselt isemajandava Eesti loomise asemel muutsime krooni vanapaberiks.

Jälle on möödas ühed kohalikud valimised. Paljude pealinna eestlaste enesetunne ei erine oluliselt jalkafännide omast pärast meile kahjuks nii tuttavaid rahvusvahelisi vutivõistlusi.

Ma ei pea jalgpallifänne vaid poliitikuid ja valijaid silmas kui nendin, et üks vaimuhaiguse tunnuseid pidavat olema soovimatus loobuda käitumismustrist, mis annab eranditult halbu tulemusi. Kuna Emor täheldas “eestikeelsete” vähenenud isu käia pealinnas valimas, siis napakateks me nähtavasti muutunud ei ole.

Laulsime küll peatamisest Lasnamäel, kuid tegelikus elus valisime poliitikud, kes tegid migrantidest võimsa kaalukeele, kelledest ei saa üle ega ümber. Mis siis imestada, kui suurem osa poliitikuist mitteeestlastele silma teeb?

Pohmeluse õhkkonnas, mille süvenemist on oodata pärast piirilepingu jõustumist, lansseeritakse nüüd kinnisideed, et lahendus on Keskerakonda sisuliselt kloonida, kus ka keski konkurendid peavad võimlema vene valijate häälte pärast. Märksõnadeks venekeelne haridus, kodakondsusküsimus jms, ehk Kolmas Vabariik, mille saabumist vahepeal aeglustati, kuid mille lõppvaatuse kättejõudmist osa eestlastest, eriti aga mitmed meie asemikest oma käitumisega järjekindlalt hõlbustavad.

Mulle esitati küsimus: miks Eesti erakonnad ei oska tegeleda venelastega? Nägime tõesti Delfi debatisaates nelja linnapeakandidaati viiest vene keele oskust pikalt ja püüdlikult demonstreerimas.

Kalevala vaim poliitilises olelusvõitluses

Palju on meil eesti poliitikuid, kes näitavad üles alfatunnuseid ja juhiomadusi omaenda rahva huvide kaitsel? Kaugvaates tajub Eerik-Niiles Kross Kremli käitumises oma endiste valduste suunal selget ohtu, kuid ta tundub pilgu ära pööravat siis, kui tema potentsiaalsed toetajad lubavad end kasutada Kremli käepikendusena meil siin lähivälismaal.

Kui me ei muuda eestlaskonna võitu võimatuks tegevaid mängureegleid KOV valimistel, jäävadki poliitikud olenevusse labasest häälte kokkurehkendamis käitumisest. Ja Tallinn jääb kauaks Eesti riigi majandusmootoriks, millest eesti huvid peavad suu aga puhtaks pühkima.

Langemine suurenevasse sõltuvusse vene valijaist pole hea strateegia, ega see telg, mille ümber eestlus keerlema peaks.

Aino Järvesoo ja Kalev Katus on lahkunud teise ilma, kuid õnneks viitsivad mõned hõimu hoidjad ikka veel teed näidata, nagu näiteks dr. Jaak Uibu. Kes saaks ekstreemseteks pidada selliseid mõtteid, et eestlasi peab tulevikus olema praegusest rohkem, ja et me eluiga peaks olla pikem, eriti kui elatustase ja enesetunne samuti paraneksid?

Küsimusele selle kohta milline on Kalevala sõnum on vastanud Karjala runolaulja Jussi Houvinen: need värsid rõhutavad tegutsemist oma kultuuri heaks, mis turgutab ka laulja enesetunnet. Tuleb tegutseda rahvuse hüvangu ja õnne nimel.

Lugeja võiks aidata mõelda, kuidas rakendada Kalevala vaimu tänapäeva poliitilisse olelusvõitlusesse.

See, mis parandab eestlaste käekäiku peab olema nii korraldatud, et see mõjub hästi ka siin elavatele Eesti sõpradele. Mina näen aga ümberringi mitmeid eesti poliitikuid lihtsalt selili heitmas ja naba ümbrust kutsika kombel vene valijaile eksponeerimas. Sihuke käitumine ei kujuta endast ei tegevusplaani ega “win-win” retsepti kõikide selle maa elanike jaoks, alates loomulikult eestlastest.