Jüri Estam: Eesti enda tuumareaktor — miljonirahvale kriipsu pealetõmbaja?
Tundub — mitte kõik faktid pole laekunud — et Jaapani reaktorit ümbritsev karkass ehk tugev “konservipurk” vahetult selle ümber, ei saanud laupäevases suurplahvatuses kahjustada. Jaapani tuumaenergeetikatööstus on tuntud kidakeelsuse poolest, kuigi antud juhul tuleb tõde tõenäoliselt välja. Aiman juba praegu argumente, millega tuumaenergia hästitasustatud lobistid lagedale tulevad, ilmselt isegi enne, kui jaapanlastel on lein möödas.
Nad ütlevad, et Fukushima reaktor, mille ümber välise hoone seinad õhku lendasid, on vana disainiga. Et tänapäeval rajatakse juba 3. põlvkonna jaamasid, ja et pärast 4. põlvkonna jõujaamade tulekut, mis praegu küll veel visandamisel on, pole meil midagi enam karta. Kõik see võib kõlada hästi inimestele, kes ei tunne poliitikutele tagatreppidel auke pähe rääkivate kõiksugu huvigruppide esindajate tööd.
Lobistid rahustavad meid: Jaapanis oli tegemist kohaliku intsidendiga, mida suudeti kontrolli all hoida. Oli neljane vahejuhtum tuumavahejuhtumite seitsmepallisel skaalal, millest ei kujunenud ei laia ulatusega õnnetust ega megakatastroofi. Mida nad meile ei räägi, on et tegelikult käivad kõik inimesed, kes elavad tuumajaamade lähistel, pidevalt noateral, uinutatuna tundest, et halbade uudiste puudumine on sama, kui hea uudis.
Laupäeval soovisid kohalikud elanikud mereandide- ja aatomienergialinnast Fukushimast põgeneda, hirm nahas, aga linnast väljaviivad teed olid kuuldavasti maavärinast kahjustada saanud ja liiklusest ummistunud. Keegi ei olnud neid selleks stsenaariumiks otsesõnu valmistanud. Nende valitud esindajad ei suutnud Fukushima inimeste kätte isegi jooditablette õigeaegselt toimetada. Keegi ei oleks seda suutnud. Kuid kas allaneelatud jooditablett annaks lohutust ja uut lootust raskemas situatsioonis, kus ilmneb, et seisad keset kiirgavat n.ö. kõrbemaastiku, ja et laul on lauldud?
Lobist hüüab: “Ära räägi loba, elame kaasajal! Oleme lennutanud hävitajaid aatomireaktoritele pihta ja ei juhtunud midagi, pisike kriimustus vaid. Isegi Boeing 747 reisilennuk ei tee tuumareaktori kaitsekestale midagi!”.
Väldime mõtet, et Eestis võiks kunagi korduda sõda. See oht on meil lausa alateadvusesse surutud, koos teiste ebameeldivate ideedega. Ent Eesti on olnud korduvalt sõdade tallermaa. Kas meil tulevikus ehitatav tuumaelektrijõujaam peaks vastu vastase suurte konventsionaalsete lõhkekehadega läbiviidavale rünnakule, tuumalöögist rääkimata? Oleks enesepete arvata, et see ei saa kuuluma sihtmärkide loetellu.
Sellele lisandub meie reostamata joogiveega varustamise küsimus. Kas oleme unustanud fosforiidisõja, mille käigus selgus igale vähegi teadvusel olevale inimesele, et Eestile on omane karsttopograafia? Lihtsalt öeldes: et meie maa aluspõhi meenutab settekivimist šveitsi juustu? Et meil on veelaused jõed ja Tuhala nõiakaev?
Olles sõjaväelasena mänginud korduvalt läbi igasuguste objektide ründamist. Olen edukalt paigaldanud savist “lõhkekehasid” Berliini gaasihoidlatele, vaatamata sellele, et objekti turvameeskonda ja Berliini politsei oli informeeritud lavastatava rünnaku toimumisest. Valvatud rajatised ei ole nii turvalised kui arvata tahaks, sest valvemeeskonna liikmed lobisevad ikka omavahel ja joovad kohvi õhtust õhtusse, ründajad valivad aga aja, koha ja viisi, kuidas objektile kiiresti tegutsedes juurde pääseda. Kas ameeriklased suutsid oma võimalustega ära hoida Maailma Kaubanduskeskuse tornide ründamist araabia amatöörpilootide poolt, või siis venelased Moskva Dubrovka teatri verevalamist?
Kas miljonirahvas tohib enesele tuumaelektrijõujaama lubada?
Sellist, mille soetamise väidetavat vajalikkust Anto Raukas ja mõned teised meile väsimatult selgitada püüavad? See Anto Raukas, keda Omanike Liidu aegadest hästi tunnen? Ma ei saaks sellest seltskonnast aru isegi, kui oleksime ameeriklased. Meie maalapikese mõõdud pole 5000 km ühest rannikust teiseni, vaid 200 x 200 km. Ühe aatomijõujaama täiemõõtmeline katastroof ei hävitaks kogu ameerika elanikkonna ega laastaks tervet Ameerika loodust, “vaid” lihtsalt väga arvestatava osa sellest. Väikesevõitu eesti hõimul pole sellist kindlustuspoliisi.
Paljud teavad, et radioaktiivsetel jäätmetel on pikk pooliga ja et keegi neid ei taha, ja et isegi Skandinaavia maaalused graniidist hoidlad ei tarvitse olla maavärinakindlad. Vähem informeeritakse meid sellest, et tuumaelektrijaamasid ei hoita töös kuigi kaua. Umbes pool sajandit, ja ongi kõik. Tuumaelektrijõujaamade ohutu sulgemine ja likvideerimine on kallis ooper. Kus võimalik, püüavad paljud operaatorfirmad sokutada reaktori demonteerimise kulud kohalikele elanikele, selle asemel, et need ise kanda. Pankrott sobib selleks näiteks hästi. Muidugi ei juhita algetapi suures vaimustuses sellele mingit tähelepanu. Nii või teisiti kipuvad maksumaksjad ja tarbijad olema need, kes tarvitatud elektrihinna kaudu tuumajaamade kõik kulud ja omanike kasumi kinni taovad. Tuumaenergeetika propagandistid lähevad nendest teemadest kaarega ümber, kui neile takistusi ei tehta. Halvimal juhul jäetakse kõik see kohaliku omavalitsuse maksumaksjate ja tulevaste põlvede mureks, nii nagu maksumaksjad on päästnud viimasel ajal mitmel pool pankurite nahkasid.
Eesti on liiga väike ja eesti hõim veel eriti, et võiksime enesele lubada selliseid riske. Meie maa väiksus ja eriti veel meie tagasihoidlik rahvaarv asetab meid “Eesti oma tuumaelektrijõujaama” soetamise tähenduses spetsiifilisse olukorda — sellisesse, mille peale suured rahvad lihtsalt tulla ei oska. Tuumajõujaam Eestis on tulega mängimine ja kujutab endast vastutustundetut kirve asetamist otse elupuu juurele nende poolt, kes kas ei näe, ei soovi näha, või on lihtsalt rahaliselt ajendatud loodust röövmajandama.
Inimkonnal on lühike mälu, aga mina olen piisavalt vana, et mäletada Three Mile Islandi vahejuhtumit Pennsylvanias ja sellele järgnenud veel suuremat õnnetust. Noored ei oska lihtsalt ette kujutada, milline hirm oli inimestel nahas a. 1986. Elasin Tšornobõli katastroofi ajal Saksamaal, kuid viibisin parajasti Ühendriikides. Mäletan, millise akuutse ebameeldivustundega ma lennukisse sisenesin, et minna tagasi tööle Baieris, ja kuidas nihelesin lennukiistmel, kui aknast hakkasid paistma Müncheni punased katused. Veel tund-poolteist lendamist, ja oleksime olnud otse ruineeritud, kiirgava ja suitseva reaktori kohal, mis viis mitmed sinna saadetud eesti päästetöötajad ja teised mehed enneaegselt hauda.
Võtame õppust Fukushimast. Taastuvad ja teised natukene rohkem pingutust nõudvad lahendused on need, milledesse eestlased tõsiselt panustama peavad. Meil on metsa ja põllupinda küllalt, seni kaua, kui need eestlaste kätesse jäävad. Kuid kas jäävad?
Kui Jaapan kõrvetas praegu valusasti näppe, pääsedes vist vaid vastiku ehmatusega, võib seitsmepalline tuumakatastroof tähendada siin aastatuhandeid elanud rahvale ühe ropsuga ajaloo lõppu.
Jüri Estam on kommunikatsioonikonsultant.
