Jüri Estam: Äkki annab Bin Ladeni surm võimaluse matta sõjakirves?
Öeldakse, et elus ei jää ükski heategu karistamata. Sellisel juhul võime täiesti kindlad olla, et Manhattani saarel asuvate kaksiktornide plahvatama- ja kokku varisema panemine oli pahategu, mille karistamata jäämine ei tulnud mingil moel kõne alla.
Kui Hitler alustas Briti linnade pommitamist 1940 a. sügisel, kurjustas Winston Churchill : “Kelle koerteks nad meid peavad, kui arvavad, et saavad inglasi karistamatult tappa?” Koerad koerteks, aga ameeriklased pole kunagi olnud lambatalled, kes lasevad end õnnetult määgides tapalavale viia.
Ärge mõistke mind valesti. Osama bin Ladenile võis saabuda küll mihklipäev, aga erinevalt tapamajade tavadest tuleb vastastele au anda pärast nende surma. Seda sellises ulatuses, nagu nad tunnustust väärivad. Imetlen Afganistani elanikke, kes ajasid minevikus edukalt oma maalt välja nii briti kolonistid kui Nõukogude ekspeditsiooniväe sõdureid.
Bin Laden oli nende hulgas, kes läksid mudžaheedidele appi venelasi tõrjuma pärast NSV Liidu invasiooni 1979. aastal. Autarkistina (inimesena, kes usub, et Eesti peaks püüdma tulla toime omavahenditega, niivõrd kuivõrd seda teha saab) on mul raske suhtuda täiesti negatiivselt poliitilisse figuuri kelle motoks oli “ärge sekkuge meie siseasjadesse”. Sest see oligi bin Ladeni üheks peamiseks sõnumiks maailmale: islamiriikide elanikel on õigus elada oma elusid nii, kuidas nemad, ja mitte keegi teine õigeks peab. Minusugune libertaar ütleb ikka ja jälle “käed eemale”, “mina ise” (kus vähegi võimalik), ning “ärge sekkuge meie asjadesse”. Selles kitsas tähenduses võin isegi öelda, et kaotasin bin Ladenis hingesugulase.
Võimalik, et bin Ladeni “parim enne” kuupäev oli niigi välja läinud. Nurkasurutuna nagu ta oli ja maailmast suuresti ära lõigatud, ei olnud viirastus nimega bin Laden ilmselt enam mõnda aega efektiivset juhirolli Al Qaedas etendanud. Ja mis olulisem, see mis oli bin Ladenist alles jäänud — suuresti vaid pelk sümbol ja tühi kest — ei haaku hästi “araabia kevade” vaimuga. See “kevad”, mis puhkes hiljuti Egiptuses ja on levinud sealt naaberriikidesse kui kulutuli. Ma ei kirjuta araabia kevad, vaid araabia “kevad”, sest keegi ei tea, kas see eksperiment lõpeb hästi või halvasti. Juba tõenäosusteooria ütleb, et kui käärib mitmes riigis korraga, ei saa see igal pool ideaalselt laheneda. Kui otsida millega võrrelda, siis on ju paraku nii, et viimaste aastate “värvirevolutsioonid” endistes kommunismiriikides ei ole enamasti õnnestunud, seda arvestataval määral ning kahjuks Venemaa vastutegutsemise tõttu.
Näen siin võimalust Valge Maja jaoks, eriti kui Barack Obama soovib saada teiseks ametiajaks tagasivalitud. On silmnähtav, et seda ta ju tahab. Pean silmas Palestiina riigi küsimust ja fakti, et jää liigub — vähemalt praegusel hetkel. Suur osa islamimaailma frustratsioonist viimaste aastakümnete jooksul on tulenenud piltidest, mida me kõik näinud oleme.
Pildid Iisraeli sõdureist tulistamas püssidest ja koguni tankikahureist kividega relvastatud araabia poisikesi ja isegi rahulikke meeleavaldajaid. Bin Laden võib olla surnud, aga Palestiina-Iisraeli mädapaise on endiselt täis küüneviha. Iraagi okupeerimine koalitsioonivägede poolt ja interventsioonivägede viimaste aastate askeldamised Afganistanis ei ole islamimaailma häälestatust rahulikumaks muutnud. Oleks enesepete arvata, et oleme nendes kohtades eriti teretulnud külalised. Uue ristisõja rindejoone mõlemal poolel on palju meelepaha ja isegi lausvihkamist. Pagana hea oli lugeda Urmas Paeti sõnu: “Eesti on huvitatud Iisraeli-Palestiina kõneluste jätkumisest eesmärgiga jõuda kahe riigi lahenduse jõustumiseni”. Paarikümne aasta eest tundus poliitiline lahendus Palestiina küsimusele olevat lausa käegakatsutavas ulatuses Oslo lepete idee näol, kuni see võimalus tühja koti kombel kokku vajus. Praegu on õhus jälle raasuke lootust.
Inimõiguste jätkuv jäme rikkumine palestiinlaste aladel, aga ka ebakindlustunne Iisraelis kujutavad endast viitsütikut, mis tiksub lakkamatult edasi Lähis Ida püssirohutünnis. Kui Barack Obama — näiteks — oleks nii andekas tegelane, et suudab tuua palestiinlastele iseriikluse diplomaatilisel hõbekandikul, tunnistaksin, et norrakad eriti ei eksinud, kui määrasid talle enneaegselt Nobeli rahupreemia. Kui Osama bin Ladeni surm ja Araabia kevad koostoimes annaksid sellise laine, mida annab surfata ja mille lõpptulemus on rahu Lähis Idas, kaoks ka arvestatav osa sellest mürgisest ollusest, millest toituvad usuline ja muu ekstremism islamimaailmas ning kristlaste kõige kurjem tiib, aga ka mitmesugused teistsugused äärmuslased.
Käesoleva kirjandiga ei taha ma Osama bin Ladenit kiita, vaid ikkagi matta. Mina ei näe, et ta oleks olnud tipptaseme sõjamees. Ma pole kunagi aru saanud, miks eesti inimesed väidavad, nagu oleks see üks kümnest käsust, et surnute kohta ei tohi halba öelda. Stalin näiteks oli paha inimene — lausa psühhopaat. Kui halba või muidu tõsiselt probleemset isikut ei tohi ausalt iseloomustada kui ta siit ilmast lahkub, siis millal veel?
Kui kõik mida me oleme kuulnud selle kohta, kuidas bin Laden lasti maha tema redupaigas peaks paika pidama, oli see dzihadistide iidol kas lihtsalt ära väsinud või lohakaks muutunud (mõelgem näiteks antikliimaksile, mis puutub kolonel Kurtzi tegelasse filmi “Apocalypse Now” lõpus). Või oli ta algusest peale mingil määral ebaprofessionaalne ning ebaküllaldase ettevalmistusega?
Poliitiliselt vasakule kreeni olevad inimesed ja teismelised kes tahavad “vanu inimesi” ärritada ja õrritada panevad kodunt lahkudes selga Che Guevara kujutisega trikoosärgi, enesele aru andmata, et Che oli tegelikult põhimõttelage oportunist ja lihtlabane timukas-massimõrvar. “Kommunist”, kes kandis kallist Rolex käekella kui USA eriüksuslastelt koolituse saanud Boliivia sõjaväelased ta dzhunglis aetava jahilooma kombel lõpuks tabasid. Elukutselised sõjamehed peavad Che Guevarat militaarselt küündimatuks. Kui Bin Ladeni suhtes on raskem hinnangut anda — et kas oli tegemist asjatundliku sõjardiga või mitte — siis erinevalt legendist võis Che’l küll osav suuvärk olla, aga edukas partisanide liider ta ei olnud. Che Guevarasse armunud noored inimesed võiksid pisut uurida, milline on tegelik karm tõde tema suhtes. Toksige Google’isse sisse sõnad “Che executioner” (ehk timukas). Sealt tuleb lugemist kui palju! Che maeti kohta, kus ta surnukeha hiljem üles leiti, mis võimaldas Kuubal teha lontrusest pühaku, ning Lääneriikides tema kujutisest tarbeeseme, mis ehib Hiinas toodetud plastist käekotte ja muud nänni.
Mõni ime, et ameeriklased lasksid bin Ladeni surnukehal libiseda vaikselt Araabia mere voogudesse. Vigadest on võimalik õppida. Kas bin Ladenist saab noorte ja vihaste islamlaste iidol tulevikus oleneb suurel määral sellest, kuidas “kristlik maailm” edaspidi käitub — kas filigraanselt või hoopis väljakutsuvalt, nagu härg portselanilaos.
Maailm tahab asitõendeid. Pärast Che Guevara tapmist oli Boliivia dzunglis kohal ajakirjanikke, nagu rootslane Björn Kumm, kes oli elusat Che’d kohanud ja kinnitas ajakirjas “The New Republic” Guevara surma asjaolusid. Kahtlejad soovivad ka nüüd näha Osama bin Ladeni pead või vähemalt fotosid sellest, enne kui usuvad, et teda pole enam elavate hulgas. Aeg näitab, kuidas Barack Obama klaarib selle küsimuse.
Jah, vigadest on võimalik õppida. Bin Ladeni saatmises islamiusuliste paradiisi näengi vea parandamist. Kui ameerika väejuhatus oleks talitanud otsustavamalt Tora Bora mägedes 10 aasta eest, siis kui bin Laden libises sõrmede vahelt Pakistani avarustesse, ei oleks läinud vaja Iraagi ega Afganistani sõdasid ega koalitsioonivägede nendesse konfliktidesse kiskumist. Bin Ladenile oleksid pidanud kogu see aeg jahti pidama just nimelt USA enda eriotstarbelised üksused ja luureasutused. Mida oli vaja oli n.ö. politseiline tegevus tagaotsitava tabamiseks — mitte konventsionaalsete raskesti relvastatud väekontingentide rakendamist. Igasuguseid taliibide ja kelle tahes treeninglaagreid oleks saanud tiibrakettidega aeg-ajalt lihtsalt maha niita vastavalt vajadusele.
Nüüd peaks olema võimalik tehtud vigu lõplikult korrigeerida. Tahaks näha oma silmadega sellist ajastut, mil ei räägita enam terrorivastasest sõjast, ja kus saame lõpuks ometi lennukitele jälle minna nagu normaalsed inimesed.
Ideaalolukorras näeksin tagasiminekut selle juurde, et NATO-st saab uuesti kollektiivkaitse organisatsioon, ja et seda ei kasutataks enam igasugustes konfliktides ekspeditsiooniväena.
Seni kaua, kui Venemaa ei ole demokraatlik ja normaalne riik (keeldun uskumast, et see on täielik utoopia) ei kuulu mina nende hulka, kes kinnitavad ja võibolla koguni usuvad, et Eesti ei ole ohus. Seni kaua, kui Balti riigid ei ole ümbritsetud läänelikult käituvatest naabritest — seni kaua kui meil ei ole sisuliselt separaatrahu Moskvaga — leian, et oleme klaarinud end viimase 10. aasta vältel eksisteerinud globaalses geopoliitilises plaanis ehk suures mängus üpris hästi.
Et Iraak ja Afganistan olid vead, seda arvamust ma juba avaldasin. Ka see oli õudusunenägu, et lääneriigid laskusid inimeste piinamise ja häbistamise tasandile. Loodan, et USA-s jäävad kestma ja tulevad tagasi sellised mõisted nagu au ja “fair play”. USA-d mõnitatakse küll palju, aga Ameerikas on ka jätkuvalt head. Võib saabuda selline aeg, mil vajame Ühendriikide toetust, isegi suuremal määral, kui seda praegu talt saame. USA püsimine tugeva ja demokraatlikuna on Eesti huvides.
Viimase aastakümne jooksul ei sattunud meie pihku just ideaalne mängukaartide partii. Võime olla siiralt tänulikud Eesti sõjameestele, kes täidavad konfliktikolletes jätkuvalt oma kohustusi. Võime olla tänulikud ka selle eest, et meil on selline liitlane, nagu Ameerika Ühendriigid. Tee mis tahad, aga mina ei usu eriti teistesse eurooplastesse kui Balti riikide usaldusväärsetesse sõpradesse, mõne üksiku erandiga, ja isegi need erandid ei anna mulle täit julgust. Loodetavasti leiavad Ühendriigid nüüd uuesti oma tasakaalu. Transatlantiline sild jääb Lääne inimestele jätkuvalt väärtuslikuks, meie nende hulgas, ja väärib head hooldamist.
Jüri Estam on kommunikatsioonikonsultant, kes teenis 1970ndatel USA erivägedes.
