Jüri Estam: 14.6 ja 9/11 ühisjooned
Kogu võrgustatud maailm on kaasa tõmmatud tänasesse ameeriklaste leinapäeva. Kes tavalise vaatlejana, kes USA vastasena, kes Ameerika liitlasena, kes kaastundeks võimelise inimesena.
Kui eesti inimesi küüditati aastatel 1941 ja 1949 ei märganud seda peaaegu keegi peale meie endi. Ka Balti riikide alistamist aastatel 1940 ja 1944 mäletavad peamiselt vaid eestlased, lätlased ja leedulased. Väikerahvaste tragöödiad ei pälvi sama suuri pealkirjasid kui suurrahvaste läbielamised. See pole mõeldud kurtmisena. Nii see elus lihtsalt on.
Loen mõningaid meil Eestis ja meil Euroopas ilmunud tekste ja arvamuslugusid seoses USA-s 10. aasta eest läbi viidud rünnaku aastapäevaga teatud võõrastustundega. Otsin kaastunnet ja empaatiat, kuid ei leia seda just eriti tihti. Analüüsitakse küll, kaasa tuntakse vähem. Leidub hääli, kes parastavad: "ameeriklased on ise süüdi selles, mis juhtus neile 10. aasta eest - nad ei ole patuta." Aga siis võiks juba küsida, kas Utøya saarel hukkunud noorte inimeste saatus oli neile paras?
Tänane päev - 11. september - on eestlaste liitlasriigi Ameerika Ühendriikide leinapäev, ja leinapäevadel ei ole kohane rääkida päevapoliitikast, nii nagu oleks ebasünnis püüda kasutada Vabariigi aastapäeva erakonnapoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Tahan meelde tuletada, et enamus lääneriikidest, eriti aga USA olid solidaarsed meiega pikkade okupatsiooniaastate kestel. Just Põhja Ameerikas on pikki aastatid tähistatud Musta Lindi päeva iga aasta 23. augustil. Kui olime okupeeritud, tähistati just Ameerika Ühendriikide Kongressis iga aasta 14. juunil Balti Vabaduse päeva, koos ühispalvustega eesti, läti ja leedu vaimulikelt.
Eestlased on tundnud end viimase sajandi vältel sageli üksinda ja hüljatuina. Ent USA - Balti riikide okupatsiooni mittetunnustamise poliitika olulisim eestseisja - ei unustanud meid külma sõja ajal, ega pole meid unustanud ka praegu.
Ameerika ja teiste liitlasriikide patrulllennukid müristavad perioodiliselt meie taevas. Erinevalt NSV Liidu veel lärmakamatest sõjalennukitest kutsub praegune meie liitlaste lennukite "vihmavari" minus esile head ja kaitstud tunnet.
Võime vaielda strateegia ja taktika üle. Et kas üks või teine poliitika või meede mis seob meid Ameerika Ühendriikidega on ikka see õige. Tahan aga järgmist kirjutada: minul on - väärtustepõhisele alusele toetudes - hea meel, et rabelesime välja Nõukogude Liidu raudsest haardest, ja et oleme jõudnud transatlantiliste heade suhete hoidmise suure - lausa imelise - eesmärgini välja.
Kindlasti ei valitse üksmeel kõikides küsimustes. Eesti pole täiuslik ja näeksin hea meelega, et mõned jooned ka meie liitlaste palgetes oleksid teistsugused kui nad tegelikult on. Tahtmine on teatavasti aga taevariik. Peame leppima sellega, et ilmalik maailm jääbki ebatäiuslikuks. Kuid see pole esmatähtis tänasel päeval.
Oluline on see, et meil on USA näol ustav ja pealegi veel teotahteline liitlane, mida ei saa öelda paljude teiste riikide kohta, kelledega Eesti heades suhetes on. Mis on oluline on see, et Eesti on jõudnud sellisesse seisundisse, mis oleks tundunud täielikult utoopilise unistusena veel alles veerandsajandi eest - USA on meie kaitsja, ja meie aitame kaitsta USA-d.
Eestlased on harjunud 14. juuni tähistamisega suhtelises isolatsioonis. Me tahame ju, et teised tunneksid Eesti ajalugu ja mõistaksid meie kunagisi kannatusi. Kuid me ei saa oodata, et teised rahvad ja kultuurid mõistaksid meid ja tunneksid meile kaasa, kui me pole ise valmis samaga vastama. Me ei saa oodata empaatiat teistelt kui me pole ise suutelised elama sisse sellesse, mida teised tunnevad ja kogevad. 11. september on kujunduslikus tähenduses ameeriklaste 14. juuni.
President Ilves on meid korduvalt kutsunud olema suursugused ja ennast ületama. Meil oleks vaja kasvada USA suunal ka. Mõistes ameeriklasi nende leinapäeval teeme seda, mida meie loodaksime teistelt ühiskondadelt neil päevil, mil Balti riikide elanikud seisatavad ja läidavad küünlaid küüditatute ja sõdades hukkunute mälestuseks. Suutlikkus tunda kaastunnet sellistel tähtpäevadel ei ole ainult inimlik. Lääne emotsionaalse ühisruumi tunnetamine ja tugevdamine - protsess milles oleme jõudnud alles poolele teele - on omamoodi lakmuseproov. Oleme poolel teel ja väsinud rännakust. Kas Eesti soovib ikka pääseda lõplikult tagasi läänemaailma, mis oli meie kodu enne Teist Maailmasõda? Kaastunde tundmine ja väljendamine USA-s sugulasi kaotanud inimeste suhtes on inimlik kõige elementaarsemal tasandil. Samas kasvab sellest tsement, mis aitab hoida koos meile olulisi liitlassuhteid. Tundes ameeriklaste hästi tean, et lein tugevdab nende tahtejõudu. Jumal tänatud, et eestlastel, kes on harjunud käima üksi, on lõpuks ometi üks tugev, teotahteline ja eneseuuendamist mittekartev sõber ja liitlane.
