Jüri Eintalu: Kooperatiivmatt Eesti malele
Mistõttu esmakordselt selle turniiri ajaloos jäid tugevadrahvusvahelised suurmeistrid tulemata ning selle turniiri reiting jamaine langesid.
See on ju Eesti maineka brändi kahjustamine, traditsiooni hävitamine. Sama hästi võinuks Tallinna linn müüa turistidele “Viru Valge” sildi all sada kasti puskarit.
Päris jahmunud olen ma aga uudistest, et Eesti maleliit on pankrotis, et meie tippmaletajad ei saanud seetõttu rahvusvahelistele turniiridele sõita, et järgmine, seekord juba Kerese juubeliturniir võib ära jääda ning lõpuks, et ära võib jääda ka maleolümpia Tallinnas.
Maleliit või vähemalt selle juhtkond süüdistab valitsust ja kultuuriministrit, valitsus süüdistab maleliitu, tippmaletajad süüdistavad maleliidu juhtkonda, kusjuures osa neist keelduvad esindamast Eestit, ja tagatipuks lisab asjale vürtsi modellist maleliidu president, kes süüdistab peaministrit. Seejärel esitab rühm parlamendisaadikuid valitsusele järelepärimise. Kõik pärast seda, kui “Pealtnägija” otsustas pealt vaadata, mis siis toimub.
Ma tunnen peaaegu kõiki selle skandaali asjaosalisi, aga keeldun kõrvalseisjana nende omavahelisi suhteid kommenteerimast. Sest minu arvates on tegemist kooperatiivmatiga.
Kooperatiivmatt on üks ebatavaline maleülesanne.
Tavaline malemõistatus on näiteks selline: “Valged alustavad ja annavad Mustale mati kolme käiguga” või selline: “Valge alustab ja võidab”. Sellise tavalise ülesande lahendamisel tuleb arvestada, et kumbki pool teeb käike, mis talle endale kõige kasulikumad. Valge teeb kõik, et Musta kolme käiguga matistada ja Must omakorda teeb kõik, et mati saamist edasi lükata.
Kooperatiivmati ülesandes aga nõutakse, et Valge ja Must koopereeruksid — et nad koostööd tehes paneksid Mustale kähku mati. Valge ja Must teevad mõlemad kõik selleks, et Must võimalikult kiiresti mati saaks (või siis teistpidi ülesandes Valge, erinevust pole).
Nüüd mulle ongi jäänud selline mulje, et Eesti juhtivad maletajad, maleorganisaatorid, kultuuriorganisaatorid, valitsus ja muud poliitikud on edukalt teinud koostööd ja lahendanud ülesande “Kuidas Eesti maletraditsiooni võimalikult kiiresti hävitada?”
See on muidugi nali, sest mingit koostööd pole toimunud. Tegemist on hoopis Adam Smithi “nähtamatu käega”. Ent see nähtamatu käsi on purustav, mitte edasiviiv, nagu arvas A. Smith. Igaüks ajas oma joru, oma asja, aga välja tuli kõigi jaoks halvim variant.
Mänguteooria
Mänguteooria (ingl k: Game Theory) ei tegele peamiselt male- või kabe- või kaardimänguga, vaid mistahes olukordadega, kus lõppresultaadid sõltuvad rohkem kui ühe isiku otsustustest. Igaüks jahib omakasu, mis lõpuks välja tuleb? Siia alla kuuluvad nii malemäng kui majandus kui poliitika kui ka sõjandus jms.
Mänguteooria järgi on täiesti võimalikud sellised olukorrad, kus individualistlike ja egoistlike mängijate puhul juhtub nõnda, et igaüks teeb enda jaoks arukaima otsuse, mille tagajärjel kõik mängijad saavad halvima tulemuse.
Maletajad ei pruugi sellest veel aru saada, sest malelaual pole võimalik, et Must saab kiireimini mati siis, kui Valge ja Must teevad kumbki enda jaoks parimaid käike; samuti pole males võimalik, et Valge ja Must saavad mõlemad “mati”.
Aga male polegi ammendav mudel konkurentsiolukordadele.
Mis mängu siis mängitakse?
Maletajate omavahelist mängu (kes esindab Eestit, kes mitte) on juba ajakirjanduses käsitletud. Samuti keerulisemat mängu, milles osalevad maletajad, malekohtunikud, maleorganisaatorid ja -juhid. Üks teeb näiteks käigu, et annab raha vaid siis, kui teine rahuldab tingimused. Teine vastab oma käiguga, et siis ta loobub Eesti kodakondsusest, kui temaga sedasi käitutakse.
Selles mängus on nuppudeks inimesed ja mängureeglid pole alati need, mis malelaual puunuppudega.
Aga sellele malelauale lisanduvad nii mängijate kui nuppudena ka poliitikud. Ja sel hetkel muutub kogu malemäng malenupuks poliitilisel malelaual.
Ma tahaksin nüüd nuppe lauale juurde tuua, sest muidu ei suuda ma oma mõtet väljendada.
Tallinn kultuuripealinnaks Kerese kaudu
Tallinna kultuuripealinnaks tegemise mõtet on nüüd kõvasti arendatud ja sellele raha kulutatud. Aga malet mängivad omavahel Eesti erinevate kildkondade isikud, kes kõik on omamoodi kultuursed. Mängitakse selle peale: Mis on kultuur?
Linna nõunik Linnar Priimägi käis välja kaardi, et Knotke “Surmatants”, üks seinamaaling, sobib Tallinna sümboliks. See meelitab turiste ligi ja jätab meist kultuurilinna mulje. Selle ühe idee eest sai Priimägi ka raha. Isegi mitte vähe.
Teisalt võinuks ta Tallinna kultuursuse sümboliks nimetada ka Paul Kerest. Nagu kirjutab Garri Kasparov, on male nii kunst, teadus kui sport. Teised on kirjutanud, et male on kultuur, ja kahtlemata ta ongi seda (mul pole siin ühtki halba sõna teiste lauamängude vastu, lihtsalt siinses kultuuriruumis on praegu intellektuaalsetest mängudest male üks traditsioonilisemaid).
Paul Kerese maleturniiri saanuks ära kasutada Tallinna linna rahvusvahelise maine kujundamisel. Paul Kerese nimeline malemaja on siin samuti olemas. Seda saanuks maja juhtijad ära kasutada ürituste korraldamiseks. Näiteks Garri Kasparov on mitte ainult male eksmaailmameister, vaid ka Venemaa juhtiv dissident. Ta oleks võinud selles majas oma loenguid pidada. Miks siis Alan Chomsky andis videointervjuu Von Krahli teatris, aga malemajas midagi huvitavat ei toimunud?
Võib-olla Linnar Priimägi ei oska malet mängida, nii nagu Rein Raud põlastab matemaatikat, mis ometi on samuti kaalukas osa kultuurist. Ja võibolla maletajad malemajas ei saanud aru, et maja saab kasutada ka teiste kultuuriürituste jaoks (ma ei pea silmas moemodellide esinemisi, kuigi ka see on kultuur).
Mul ei ole midagi seinamaalingute vastu. Aga kultuuripealinnaks pürgiv linn ei tohiks unustada oma teisi kultuuritippe. Meil oli bränd olemas: Paul Keres, temanimeline turniir, temanimeline malemaja (ja iga spordikeskus võtab tänavalt noori pätte vähemaks, ärge unustage seda).
Male kui ettur poliitikute mängus
Endise väga hea maletaktikuna ei saa ma märkamata jätta, et Linnar Priimägi sõbrustab Keskerakonnaga. Samuti märkan seda, et Riigikogus pärivad valitsuselt maleskandaali osas aru mitmed auväärt inimesed, kes kuuluvad opositsiooni.
Loomulikult tõstatub nüüd küsimus sellest, et kas pole äkki hoopis nii, et seda maleskandaali püütakse ära kasutada valitsuse kritiseerimiseks, tundmata male käekäigu vastu huvi.
Paraku tuleb vahele lisada, et Tallinna linn ja vabariigi valitsus on tülis. Linnas on võimul Keskerakond, valitsuses on ta opositsioonis. Aga Tallinn kui kultuuripealinn peaks sündima riigi ja linna koostöös.
Nüüd küsingi: kui Keskerakond pärib Riigikogus valitsuselt aru male rahastamise üle, siis samal moel küsin mina, kui palju on Tallinnas toimuvaid Kerese mälestusturniire sponsoreerinud Tallinna linn ja kui palju on Tallinna linn sponsoreerinud Tallinnas paiknevat Paul Kerese nimelist malemaja.
Mina vastuseid ei tea, aga ma arvan, et poliitikud mängisid omavahel malet ja mängisid Kerese maha. Matt malele!
