Jürgen Rooste: Välja sureme teel ja tänaval

Ühiskondlikku transporti kasutaval ja jala või rattaga liikuval inimesel juhtub selliseid asju pea iga nädal: et järgid küll liikluseeskirja ja läed vöötrajalt üle, ja esimeses reas auto peatub, aga näe, teisest annab keegi gaasi, sest nii pagana kiire ja valus on, ning sa päästad end tagurpidisaltoga.

Ja kõik läeb jälle edasi, sa oled ikka elus, parimal juhul ehk vihaga meelde jäetud auto registrinumbri võrra rikkam. Ning plekkigi mõlgitakse (mõnikord ka vastu inimesi ja jalgrattaid), aga olen kuulnud, et meil tuleb liikluses ette lausa inimohvriteta päevi, päälegi on ju Peterburis ja Moskvas olukord palju hullem. Nii et mis ma virisen; oleks mul auto ja peaksin ma sellega linnas liiklema, viriseksin vahest veel rohkem.

Teisest küljest on meil jama tööealise ja -jõulise elanikkonnaga, suures plaanis ju eestluse ja eesti keele püsimisega lähema poole sajandi jooksul (see saab ilmselt olema kriitiline, otsustav aeg; kas me jääme?). Ning millegipärast on peale laste surma saanud ka väga palju tublisid tööealisi kodanikke… Muidugi, väärtussüsteemid on tänases Eestis ja eriti Tallinnas sellised, et autosid on varsti rohkem kui inimesi. Järelikult on nad siis ka tähtsamad, selle vastu ei saa vaielda. Ehk ei oleks presidendivalimistelgi pidanud vastandama mitte endist kommunisti ning läänemeelset väliseestlast, vaid pigem inimest ja autot.

Hiljutine autovaba nädala algatus ei leidnud just liialt toetajaid, kõige rohkem vahest siiski pressis, mis mulle meeldis — isegi padukollastel meelelahutusprogrammidel on tekkimas mingi tillukene vastutuse element. Ehk hakatakse aru saama, et meedia mitte ainult ei kajasta sündmusi ja väärtushinnanguid (nende konflikte), vaid ka kujundab, muudab ja suunab neid.

Tallinnas on kõik mängitud autode pääle: linnaplaneerimises mõeldakse pigem välja, kuidas kitsaskohti laiemaks ja lahtisemaks murda või kuhu kesklinnas järjekordne parkla/parkimismaja/-kelder tekitada — kui seda, kuidas kõiki muid liikumisviise edendada ning neid autotulva piiramise abil ohutumaks ja mugavamaks muuta, kuidas teede keskele või serva haljastusriba tõmmata. Kuigi, muidugi, enamik autojuhte oma eelisseisundit ei taju. Nende jaoks on liiklus, parkimine, ummikud põrgupiin. Ja valgusfoorita vöötrada too ürjatu nuhtlus, mis sind tabab just, kui oled rohelist lainet haaramas, just, mil jõuaks veel poodi või linnast väljuvale teele enne toda kõige koledamat ummikute aega, just kui…Vähemasti nii sa iga päev loodad.

Mul on pikemat aega pakitsenud üks väike esialgne lahendus, mis garanteeriks meile, tallinlastele, et meist hakkab palju suurem osa iga päev elu ja tervisega koju jõudma. Nimelt peaks asjaomane instants (ma kujutan ette, et see võiks pärast lühidaid läbirääkimisi muude võimu- ja jõustruktuuridega olla isand Ratase — rohelise pealinna ideestaja — pädevus) välja käima ultimaatumi: me jälgime teid! Tallinnas oleks nt umbes kolmekümnesse problemaatilisemasse kohta seatud vaatluskaamera. Me jälgime teid kuu aega, ja kui selle aja sees ei toimu märgatavat paranemist liikluskultuuris, kui ei hakata üksteisega arvestama ning reegleid järgima, eriti üldiselt kergemini purunevaid jala- ja rattalkäijaid respekteerima ning nende ohutust ja eelisõigust liikluses märkama, siis hakkab kuu aja pärast kehtima kiiruspiirang 30 km/h, mis põhimõtteliselt (muidugi kurja ja täpse järelvalve korral) tagab selle, et pea keegi enam liikluses surma ei saa.

Sama asi võiks pädeda parkimisele kesklinnas: esimese sammuna tuleks muidugi Vabaduse parkla päevapealt, ka ilma suurema kavandi ja detailplaneeringuta kinni panna.

Teiseks esitada samasugune ultimaatum: kui parkimine ja liiklemine südalinnas korrektsemat vormi ei võta, hakkate oma autosid mujale jätma — kesklinna piiril tervitab teid väike tolliputka (ning äärelinnas parkla), kust pääs südalinna autoga (v.a takso, kaubaauto jms) maksab päevakeseks 50-80 krooni. See summa peaks olema selline, et keskmine autojuht hakkab pärast nädalast kulu tähelepanelikult arvutama, kas ta ikka saab noid lõbusõite lahkesti lubada.

Ma ei ütle täna veel, et see on me ainus võimalus olukorda normaliseerida. Kuigi nii tundub, mis sest, et me pole ju lapsed, ja täiskasvanud inimestele peaks üldiselt paarist valusast meeldetuletusest piisama, et nad aru saaksid, mis neile endale ja ühiskonnale kasulik on.

Eestlasi on nii raudratsudes kui kitsukestel kõnniteedel selleks liiga vähe, et kuuluda Euroopas ka liiklusõnnetustes hukkunute poolest tippklassi.

Ma tõtt-öelda lihtsalt tahaks eksperimendi mõttes teada, kas selline lihtne ultimaatum töötab — kas autojuhid saavad aru, et nii, täna sõidan ma ettevaatlikumalt, õige kiirusega, ja lasen teistel ka liigelda, ei süsti, ei trügi, ei kiirusta üle vöötrajaliste varvaste, ei pargi kõnniteid umbe (nii et lapsekäru ja ratastooliga peab sõiduteel kihutavate kaasvõitlejate nina eest ringiga läbi minema: maja seina pool ruumi pole), sest muidu sõidan ma kuu aja pärast Tallinna sinise sildi alt sisse kiirusega 30 km/h ning maksan poolsada rahakupüüri, kui tahan päris südalinna päädida.

Lihtsalt: aja edenedes hakkab üha enam silma see, et seda, mis Tallinna liikluses eriti julmal kujul toimub vähemasti kolmel tipptunnil päevas, ei anna enam hästi millegagi õigustada. Kui edu- ja tarbimisühiskond polegi just mõeldud tähendama laibarodusid vöötradadel, siis, jah, siis on see paratamatu. Sel korral pole ühel tillukesel rahval nende eluviiside ja väärtussüsteemidega muidugi suurt miskit pihta hakata.