Jürgen Rooste: Keskerakondliku skulptuurigrupi nurjumine
Savisaare ja Reiljani laupäevane solvumus ja esimene reaktsioon oli muidugi matslik ja isegi solvav, aga mõistetav. Tänini on nad vähemasti ennast katsunud uskuma panna, et ajavad mingit „enamuse asja“, elanud veendumuses, et nende vahel autoritaarse loomuga otsuseid ning reeglite piiri peal (J.O.K.K.) veetud mänge õigustavad „rahva huvid“ vms abstraktne printsiip. Seekord oli varjamatult solvunud olekus esialgu ju ilmselgelt näha ehmatus ja viha…Aga siis ehk ka mingi mõistmiseidu (loota ju võib): äkki me oleme ise midagi valesti teinud, asju valesti ajanud? See oleks ehk parim võimalik tulemus, sest ilmselge on, et esialgu peame vähemasti Keskerakonnaga kui tugeva poliitilise jõuga arvestama. Rahvaliidul läheb see nüüd mõnevõrra keerulisemaks, kuigi neil on maakohtades tubli vundament — suur hulk parteisse värvatud valdade juhte ja erksamaid inimesi. Neil võib igatahes osutuda raskeks jääda Eesti poliitikasse sama tugeva märgina kui tänini.
Loodetavasti oli põrutus kahele parteile positiivne ning neis hakkavad toimuma sisemised muutused — ma ei mõtle mitte niivõrd poliitiliste põhimõtete teisenemist, kuivõrd asjaajamisviiside muutumist demokraatlikumaks, avatumaks ja inimlikumaks. Palun, lugege Kesknädalat, see koosneb vandenõuteooriatest, vaimupimedast iseenda kiitmisest, vastase tümitamist selliste asjade koha pealt, kust justnagu tümitada ei annagi jne — muidugi, keegi ei sunni seda lugema, aga kahjuks on too just näide „keelest“, milles asju ajada armastatakse. See on Eesti kollase ajakirjanduse keel segatud tugeva ideoloogilise kallutatusega.
Esimene „kaotajate“ reaktsioon praegu on muidugi lame sõim kõige ilvesliku ja Ilvese-meelse pihta. Kuigi tegelikult on Ilves astunud nüüd enesele ehk sobivamassegi rolli kui tänini (olla vasakpoolsete liidreid): alati ju ilguti ta härrasmees-sotsi oleku üle. Iroonilise, paljulugenud, laia silmaringi ja julge ütlemisega mehena võib temast saada üks karismaatilisemaid Euroopa riigijuhte, mis kulub meile vahelduse mõttes hästi ära.
Aga Keskerakonna ja Rahvaliidu enamat avatust ja sisemist demokratiseerumist tuleb pinevusega oodata. Kui sääl kiiresti miskit ei muutu, teevad järgmise valitsuse tõenäoliselt reformarid-isamaalased (koos respublikaanidega)-sotsdemmid (ehk koos rohelistega) ja niivõrd laiapinnalise ja erineva maailmanägemusega poliitikuist koosneval valitsusel võib olla väga raske töötada, olgu päälegi olulisimaks ühiseks jooneks usk demokraatia võimalikkusesse ja vanamoodsalt/põhjamaalaslikult usalduslikku asjaajamisse (noh, parimail päevil muidugi).
Avalik arvamus on üsna tugevalt pääle rõhunud: nüüd oodatakse kahelt parteilt vastust, täpsemini tegutsemist, mis näitaks, et nad saadud signaalidest miskit ka mõistsid. See võiks ju pigem olla positiivne programm, mis siit välja kasvab, mitte aina kasvav vimm ja sihilik riiukiskumine. Andestage mu naiivsus, võib-olla ei ole see praeguste liidrite juures lihtsalt võimalik, võib-olla on mälestus ja samas usk nõukogudelikku asjaajamisse neis nii suur, et nad ei kujutagi ette, et „rahvamehed“ võiks teistmoodi käituda. Sel juhul peame veel ootama, lootma tolle ebavajaliku „traditsiooni“ katkemist.
Ja president ise? Õigupooles kaks presidenti, üks too lahkuv ja teine ametisse astuv. Esimesest olen ma mõelnud, et ta ehk tõesti klassifitseerub n-ö heaks kommunistiks, ent ka kõige selle juures, mis Rüütel oma ametipositsiooni tõttu pidi vabariigi saamisel tegema (ju ta mõistis: ajad muutuvad, pole parata), tuleb meeles pidada, et kompartei ladvikusse niisama ei tõustud. Selleks, et seestpoolt lammutada, nii kõrgele küll keegi ei „imbunud“. Tegu oli lihtsa karjerismiga: karjäärivõimalusega — sest ega umbne soveediaeg muud ei pakkund. Seega, kommunistist karjerist. Ja rahvamees, muidugi.
Ja Ilves? Nii vähe, kui ma teda tunnen, on tegu intellektuaaliga, kes ei pelga maailma asjadest arvata. Muidugi, riik ei ole meil praegu just haridussüsteemis selle pääle panustanud, et kasvaksid targad ja kriitilised inimesed. Ehk Ilvese eeskuju siin aitab. Teisalt saab tal kole-kole raske olema, sest ta sai enesele ka kõik protestihääled, s.t tema elektroaat on laiem parteilisest pinnast, tal on taga suurem ja kirjum valijas- ja toetajaskond, kes talt presidendina ka enamat ootab. Raske ülesanne, õnneks ka andekas mees.
Ja keskerakondlik skulptuurigrupp jäi tulemata. Üks kolmest kujust on juba postamendilt astuma määratud. Kalevipojaga peavad nad ikka palju jändama, et seda püsti saada. Pronksmehe lugu aga kestab veel, ei oska tost arvata, mis edasi saab. Õnneks on meil nüüd ilmselgelt lääne-orientatsiooniline president, nii et liigset soojenemist ida suunal ei pea pelgama. Muidugi, tüliõhutamist ka mitte. Ennekõike on tegu valgustusmeelse humanistiga.
PS. Panen siia ise paar kommentaari, et te väga vaeva ei peaks nägema, armsad lugejad:
jälle see lapsametnik, mul on ta niiiii üle visanud!
roostel pole kunagi ühtki oma ideed olnud, mõttetu Tarandi suuvooder.
teadagi, loodab nüüd ka Kadriorgu sooja sitapoti peale saada siukese pugemisega!
luuletajad jäägu oma liistude juurde, või joogu Kukus õlut, ärgu sorkigu oma nina asjadesse, mida nad ei tunne.
