4 KUUD VALIMISTENI: Juku-Kalle Raid: Partei tagatoa diivanipadi ootab mässajat
Ja ühtlasi sai räägitud ka sellest, kuidas meelitada igapäevapoliitikas mitteosalejaid kandideerima. Akadeemikuid, õpetajaid, säravaid ning tarku parteituid indiviide.
Aeg on edasi läinud, kerime asja uuesti üles.
Miks nad siis ei taha? Põhjus lihtne. Parteipoliitika ajab oksele. Võrreldes 90ndate alguse, keskpaiga ja isegi lõpuaegadega on hunnik mõtlemisvõimalisi kodanikke ennast poliitikast resoluutselt eemaldanud. Ja mis siin imestada, pagan, see on isegi täitsa arusaadav, kui mõni parteistuv ja vaimselt surnud kultuuritegelane välja arvata.
Peaaegu iga partei moll on iseseisvalt arutleva inimese jaoks muutunud pildiks kõverpeeglist, erakondade ja ideede erisused kaovad, erakonna nn. „oma nägu“ muteerub mingiks halliks mõttetuks lärakaks ning uusi lähenemisnurki leiame sama palju kui novembris vanaema aiamaalt punaseid sõstraid.
Tegelikult – muidugi on parteidel nägu ja see nägu annab meile märku läbi passipildi, mis portreteerib hallust, lamedust, argust, karjerismi ning mõttetut poliitilist korrektsust ja tülgastavat ülipüüdlikkust. Ei ole nii, tahate väita? Äkki tahate tsiteerida presidenti, kes manitseb, et poliitikuid pole mõtet sõimata? Eks tsiteerige.
Poliitikuid polegi mõtet sõimata, vähemalt eraldi mitte. Küll aga seda naljakat moodustist, mis nad mingiks kummaliseks sülemiks ühendab. Tavaline parteipoliitik, vastik küll, aga eriti noorpoliitik on sihuke eimidagi munev mollusk, kellele pole tema kodupesast eraldi üleüldse mingit mõtet tähelepanu pöörata.
Fakt on ka see, et mingil hetkel hakkab iga poliitiline moodustis iseennast ja oma algset ideest saba poolt nahka pistma, parteis muutub järjest olulisemaks mingi müstiline tagatuba, kus käivad koos end otsustajatest otsustajamateks trüginud kodanikud ning tegelikult kaotab ühendus seega mõtte – kuna ei kannata mingil minutil enam sisekriitikat. Vähemalt jutub see nii, kui kaob ära võimalus poliitmoodustist mingil moel valvata ja ketis hoida.
Vaatame ringi. Põhiline asi, mida näeme, on erakondade juhid jagamas õpetusi kõigi liikmete nimel (Nt „See on Keskerakonna või sotside seisukoht“) või kuuleme leksikat, mis jagab kogu ühiskonna erinevate parteide toetajateks, see on – omandiks. Haige! Tõsi, lobisetakse veel mingisugusest „soost“, mis koosneb lollidest, st kodanikest, kes pole oma eelistusi iseendalegi formuleerida viitsinud või on lihtsalt liiga tubakad, et üldse ühiskonna liikmed olla.
Mõnes mõttes loogiline. Ma olen alati üritanud inimesi – vähemalt oma tutvuskonnas – veenda, et tegelikult peaks valima ikka minema küll. Lihtsalt, pole ilus ignoreerida süsteemi ning maalappi, mille osa ja elanik paratamatult oled. Mõned aastad tagasi sai vist iga järeldusi teha suutev riigialam vihaseks, kui kuulis riigi aadressil lalisevat ning lahmivat kriitikat – nende suust, kes olid oma põlved puhtaks kloppinud, käed sisse seebitanud ja valimistele sülitanud. Tõesti, mida siis kiunuda, kui ise asjadest osa ei võta.
Täna on paraku lood sellised, et parteide näod – nagu algul viidatud –, kipuvad grupifotol järjekindlalt järjest sarnasemaks muutuma. Veidi aja pärast ei pruugi üldse enam aru saada, kes või mis kurat sulle pildilt vastu vahib. Ning mis mõtet on siis valimiskasti ees sügavalt mõttesse vajuda, kui tead, et ükskõik, kuidas otsustad, saad suhteliselt sarnase kamaluga. Eristamisvõimalusi on järjest nigelamalt, tagatoad järjest enesekindlamad ning üldine jutt kipub muutuma samaks lõpetamata lobedaks, aga ilma saba ja sarvedeta lamedaks lauseks.
Kuidas siis ikkagi ajada poliitikasse inimesed, kes ühtegi parteisse kuulumist võimalikuks ei pea? Mitte et ma seda eriti usuks, ent üks võimalus näib siiski olevat. Ja selle teostajana näen mõnd väiksemat erakonda, sest suured pole muutvateks plaanideks piisavalt plastilised.
Meil toimetab ringi mitu parteid, kelle sissemurdmine Toompea koridoridesse on enam kui küsimärgi all.
Mõni neist võiks koguda kokku kümmekond mitteparteistunud ja hea ühiskondliku närviga inimest – akadeemikut, kirjanikku, pedagoogi, töösturit jne, et nad selle partei nimekirjas parteituna kandideerida saaksid.
Enamasti mõtlevaid inimesi tuntakse. Ja nende poolt ka hääletatakse. Eriti kui teatakse, et nende hääl ei lahustu mõttetu massi sees või ei sumbu partei tagatoa diivanipatjades. Need parteitud inimesed mingile kontorile aru andma ei pea ning niimoodi võiks riigikogus toimetada kümmekond tõeliselt sõltumatut inimest – oma julgete ideede ning kindlasti töötavamate visioonidega kui parteikontori tammepuust kirjutuslaua alumisest sahtlist väljuv paberipahn.
Huvitav on vaid see, kas leidub selline ühendus, kes selle eksperimendi ette võtab?
Mõni aasta tagasi, kui selle ettepaneku välja käisin, ma sellist erakonda, kes parteitud ja isepäised visionärid oma tiiva alla võtaks, ei leidnud. Nüüd soovitaks niimoodi tegutseda väljasurevatel rohelistel. Mine tea, ehk saab asja.
Muuseas, samal teemal võtavad novembrikuu KesKus'is sõna ka Marek Strandberg ja Kaarel Tarand.
