Juku-Kalle Raid: Ilvesel on õigus oma arvamusele
Järgmine küsimus: kes ütles? Ütles üks Eesti presidentidest, kes enam seda ametikohta ei pea. Miks ütles? Vastas kellegi kodaniku mingile küsimusele, avalikus kohas, Eesti linnas. Võib-olla puudutas kodaniku küsimus põllumajandust, võib-olla midagi muud. See polegi tähtis. Usutavasti saame me kõik aru, et ükskõik, milline on küsimus, pole ülaltoodud lause kindlasti mitte vastus.
Viimasel nädalal olen huviga jälginud tralli, mis toimub vikiliiksi kaudu Postimehesse laekunud asjanduse ümber, mida „lekkeks“ nimetatakse. Et „lekkis“ niisiis kellegi arvamus. Et praegune president solvas oma arvamusega seda, toda ja kolmandat ning ei soovinud takkaotsa üleüldse presidendiks kandideerida.
Peame hoogu. Ükskõik, mis ametit inimene peab — tal ju on õigus oma arvamusele? Isegi põhiseaduslik? Isegi siis kui ta on linnapea? Peaminister? President?
Peab ütlema, et mulle meeldib vikiliiks järjest rohkem. Suhteliselt terava mõtlemisega Toomas Hendrik Ilves hakkaski juba vahepeal tunduma teatud moel liiga kompromisslikuna.
Siis tuli vikiliiks ning ma sain oma heaksmeeleks teada, et Ilvesel oli mõningate riigis toimetavate poliitikute kohta siiski oma arvamus (usutavasti on siiani).
Veel kord: ma ei saa aru, mis on selles taunitavat, kui inimene avaldab paari lausega oma tõekspidamisi ning maailmapilti — olgu ta siis trammijuht, president või reisisaatja?
Kas see on mingi järjest enam pead tõstev suundumus, et poliitikas toimetavad kodanikud peavad naeratama igasse suunda, ajama keskpärast jura ning harjutama peegli ees poliitkorrektset ilmet? Kas see on kohustuslik „teravate nurkade“ mahalihvimine, halli ilmetuse ilming, kas see kõneleb sellest, et käes on mingi haiglane aeg, mis sünnitab järjekordset topeltmoraali? Kas see tähendab, et kodanik võib arvata teatud asju teatud skaala piires, muidu on ta küüniline siga?
Minu meelest on küüniline see, kui argusest, konjunkturismist või mugavusest oma arvamust ei avaldata. See oli vist Leopold Muuli (tuntud ka oma teise eesnime Kalle) järgi, kes mõmises, et Bush ilmselt Clintonit niimoodi ei kommenteeri nagu kommenteeris Ilves Rüütlit.
Veame kihla, et kommenteerib. Ja kui ei kommenteeri, sigineb küsimus, mida kuradit ta üldse kandideerib, kui sama liivakasti esindab?
Ma saan aru, et paljudele Ilvese hinnang ei meeldi. Absoluutselt mõistetav. Vaba maa. Mina neid inimesi süüdistada ei kavatse. Pole kuulnud ka ühtestki teisest, kes kavatseks. Mina olen Ilvese sedastustega isiklikult küll enamal või vähemal määral nõus, ei kujutagi ette, et Rüütli, Ilvese, Savisaare või Reiljani karismat muul moel kommenteerida, aga möönan ka, et tegu pole absoluudiga, vaid sisetunde ning tõekspidamistega, mis võivad samuti erinevad olla.
Arvamusel ja teol on vaks vahet. Arvamus on mõeldud avaldusvormina, ehk on selle eesmärk ka diskussioon. Mitmetest eriarvamustest sünnib vaidlus, loodetavasti konstruktiivsem, kui ühe arvamuse monopolist. Laske käia. Olekski kuidagi nukker, kui kõigi mõte kasutu piljardikuulina ühe ja sama augu poole veereks.
Mulle meeldib, kui tänases poliitikas ükskõik kui kõrgel kohal sekeldavad inimesed ei häbene välja öelda, mida nad isiklikult mõtlevad. Pugemata partei, müütilise ühiskondliku hoiaku või pagan teab mille taha.
Huvitav, kas vikiliiksist loetu järgi moraali lugema kukkunud riigialamad usuvad tõesti, et märksõnad konstruktiivsus, kahtlemisvõime ja ausus eeldavad oma isikliku arvamuse puudumist? Kui, siis on see küll silmakirjalik.
Mina näiteks ei tahaks oma riigile presidenti, vallavanemat või ükskõik mis juhti, kes vastab ühel päeval minu lihtsale küsimusele sõnadega „põhimõtteliselt nõus, nii seda kui teist, aga üldiselt mitte“.
Autor kandideerib riigikogu valimistel IRLi nimekirjas.
