Reformierakond on süüdistanud pronkssõduri saagat oma haledas lüüasaamises pealinnas. Väide ei ole päris tõene. Mitte-keskerakonnad ei saanud Tallinnas kolki tänu sellele, et venelased nende peale pronkssõduri pärast hammast ihuksid. Nad kaotasid, sest mingil hetkel märkasid eestlased, et venelased enam kesklinnas aknaid ei lõhu. Ning nad jäeti jälle vaikselt omaette.

Keskerakond on taas kord tõestanud, et venelastele suunatud tähelepanu, olgu siis retooriline või ei, muutub lõpuks ka konkreetseks valimiseduks. Niinimetatud valgete erakondade seisukohalt oleks nüüd igati mõistlik mõelda, mida ja kuidas eestlaste ja venelaste lähendamiseks ära teha. Mõistlik mitte ainult tulevasi valimisi silmas pidades. Kahe kogukonna võõrandumise vähendamine oleks mõistlik juba julgeolekupoliitiliselt.

Seda on tunnistanud muu hulgas IRLi liider Mart Laar, kes pärast valimisi antud pressikonverentsil nentis, et "Kindlasti hakkame venelastega rohkem suhtlema. Tuleb rohkem oma seisukohti selgitada ja inimestega rääkida. Keskerakonna propaganda taustal jäi paljudele vene valijatele info teiste kandidaatide kohta häguseks.”

Eestlaste ja venelaste lepitamise idee on tõstatanud ka "Teeme ära" projektide eestvedajana tuntud Rainer Nõlvak. Mõte on Delfi arvates üldist toetust väärt, kuid kuna Nõlvak ei ole oma plaane eriti konkretiseerinud, on neile ka võimatu väga täpset hinnangut anda.

Kindlasti oleks nii-öelda rohujuuretasandi leppimine ehtsama, sügavama ja püsivama mõjuga, kui riiklik programm või Savisaare populism. Samas ei saa me jääde lootma ka sellele, et raske integratsioonitöö ainult rahvaalgatuse korras tehtud saab. Lõimumine nõuab selleks liiga palju - venekeelse elanikkonna silmis usutavat, aga samas Eestile lojaalset inforuumi; venekeelsete koolide õhustiku muutmist jne.

Päris käed rüpes istumine oleks aga kõige rumalam tegu. Ütleb küll vanasõna, et targem annab järele, kuid kui targad pidevalt järele annavad, vallutavad lollid lõpuks kogu maailma.