„Arvame, et ühiskonna lähtekohaks Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi hukkamõistmisel võiks olla jõustunud kohtuotsus samaväärselt Saksamaa natsionaalsotsialistliku režiimi kuritegudega. Selliste kuritegude hindamisel ei saa lähtuda erinevate poliitikute tõlgendustest, eriti kui nad seostavad kommunistliku režiimi ja venelasi. See ei saa olla usu küsimus. Venelased ei ole ega ei saa olla okupandid ega nende järeltulijad.“

Fakt on see, et mitte keegi ei mõista mitte kunagi Nõukogude Liidu tegude üle kohut, sest võitjate üle lihtsalt ei mõistetagi kohut. Nii on ja nii jääbki. Isegi kui säärane kohtuotsus oleks olemas, siis mida see muudaks? Me kõik teame, mis toimus - kohtuotsus on paber, mil pole ajaloolistele faktidele mingit mõju.

Nüüd usust. Austet härrased Tšerepanov ja Afanasjev võiksid tänasel ilusal päiksepaistelisel päeval minna mõnda Eesti maakohta. Vaadata seal lumme mattunud talusid ja mõelda, et mitu peremeest ainuüksi selles külas kulakuks tehti ja Siberisse saadeti. Ja siis mõelda, et kas keegi nende hukkumise eest ka kohtulikult karistatud sai? Nüüd järgmine mõte, mis härrastel võiks pähe tulla, on see, et kas puuduv kohtuotsus tähendab, et nende taluperemeeste ja teiste tuhandete eestlaste küüditamine on vaid usu küsimus? Isegi väike laps saab aru, et ükski riik ei anna vabatahtlikult ära oma iseseisvust, mille tagajärjel tapetakse tuhandeid selle riigi kodanikke. Sellise asja mõistmiseks pole vaja kohtuotsust või poliitikute sõnavõtte.

Mitte keegi ei soovi, et poliitikud kasutaksid ajalugu relvana. Ja VEE juhtide Stanislav Tšerepanovi ja Gennadi Afanasjevi mõte ajaloost rääkimisele moratoorium kehtestada on igati mõistlik. Alustada võiksid nad iseendist.

PS! Head Tartu rahu aastapäeva!