1993. aasta 16.-17. juulil said Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe elanikud avaldada arvamust territoriaalse autonoomia osas. Kuigi referendumil osalenutest toetas autonoomiat napp enamus, ei saanud mõttest asja, sest plaan kuulutati põhiseadusvastaseks.

Kaks kümnendit hiljem leiab Indrek Tarand, kunagine valitsuse eriesindaja Narvas, et sinna oleks vaja rohkem Eesti riiki ja et Narva võiks kolida sisekaitseakadeemia ja kunstiakadeemia.

Ilmselgelt ei koli kumbki õppeasutus Tallinnast ära. Ja nii ollakse olukorras, kus Narva kolledži kõrval esindab seal Eesti riiki vaid repressiivorgani kuulsusega keeleinspektsioon. Narva noored võtavad aga Euroopa Liidust viimast ning suunduvad Iirimaale või Suurbritanniasse.

Aga kas olukorras, kus seesama valitsuse eriesindaja ning laiemalt terve Eesti on nende 20 aastaga Brüsselisse jõudnud, poleks aeg taas Narva peale mõtlema hakata? Nagu pakkus välja politoloog Kristina Kallas, võiks esiti olla abi eesti keele majast, kus räägitakse ja õpetatakse eesti keelt. Lisaks tuleks noorteprojektidesse kaasata rohkem ka Ida-Virumaa noori.

Aga tegelikult pole põhjust oodata, kuni Eesti riik eesti keele maja või mingil muul moel sammud Narva poole seab. Suvisel ajal väärivad avastamist Narva-Jõesuu rand ning stalinistliku neoklassitsismiga Sillamäe. Ja kuigi Lenini monument viidi juba 90ndatel muuseumi õuele ning keerati näoga Venemaa poole, pole Eesti riigi käed Narva jõe ääres redutava Vene tankini veel ulatunud...