Meid, eestlasi, ei ole palju. Meie arv kodumaal on langenud juba alla miljoni ning kuigi iive Eesti riigis näib pisut paremusse pöörduvat, ei tule see eestlaste arvelt.

Isegi, kui me peame põhiseaduse sätteid, mis räägivad eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisest läbi aegade liiga kitsarinnalisteks ja mitte-eestlaste lõimumist raskendavateks, ei saa me üle ega ümber sellest, et eestlased kui rahvus ei saa minna liigse kosmopoliitsuse teed.

Delfi ei mõista päris hästi, mis sundis Tederit eilset avaldust tegema. Millele Teder täpsemalt reageeris - kas Eesti riigi poliitikale või ühiskonnas valitsevatele meeleoludele?

Kui esimesele, siis Delfi arvates on Eesti praegused seadused kodanikukesksusele juba piisavalt orienteeritud. Iga seadusekuulekas Eesti kodanik, olgu ta mis tahes rahvusest, on riigi ees võrdne. Kui kodanikul esineb isiklikke raskusi või konflikte süsteemiga, ei tähenda see sugugi seda, et asi on kodaniku rahvuses.

Juhul, kui Teder aga reageeris üldistele meeleoludele - mis tõesti toetavad isegi 2009. aasta Eestis pigem eestluse säilitamisele suunatud rahvusriiki kui avatusele orienteeritud multirahvuslikku ühiskonda - on kummaline, et ta selle muutmist Eesti riigilt ootab.

Rahva meeleolud on midagi, mida ei saa - enamgi veel, ei tohigi - dikteerida Toompealt. Rahva meeleolud küpsevad koos rahva endaga. Aegamisi ja tasahilju.