JUHTKIRI: Terve mõistus võitis ACTAt 1:0
1999. aastal, kui parasjagu oli käimas WTO kohtumine, kogunes Seattle'is tänavatele üle 40 000 protestija. Neid ajendas tegudele võitlus globaliseerumisega ning pärast legendaarset märulit oli see teema kindlalt meedia huviorbiidis.
Veebruari alguses kogunesid nii Tallinnas kui ka Tartus inimesed, et protesteerida ACTA vastu. Tõsi, rahumeelselt. Eestlased polnud oma väljaastumistes muidugi üksi ning kindlasti oli oma mõju tänasele hääletusele ka kirjadel, artiklitel ja kõnedel, mida vastased ja pooldajad läkitasid meediasse ja poliitikutele.
Põhjuseid, miks ACTA eestlastele ei meeldinud, oli mitmeid, kuid tavakodanikku kõige otsesemalt puudutas ilmselt Ansipi sõnavõtt fooliumi ja seemnete teemal ning oht, et kaob võimalus tarbida muusikat, filme ja tarkvara senisel viisil – seda varastades. Paraku ei lahendanud ACTA maha hääletamine eestlaste probleemi. Ka täna on võimalusi legaalselt digitaalseid materjale tarbida liiga vähe.
Kui USAs on eetris järjekordne osa seriaalist „Dr House“ või „Californication“, siis saab keskmine ameeriklane jälgida neid oma televiisorist ja hiljem ka telejaama koduleheküljelt. Tõsi, tasu eest. Ka Eesti telekanalid näitavad „Californicationit“ „Top Geari“ või „Dr House'i“, kuid tihtilugu mitu aastat vanemaid osi. Aga mis saab sarjadest, mida Eestis ei näidata?
Kui piraatlus tundub vastuvõetamatu, jääb alles variant tellida omale DVD (laenutused pandi hiljuti kinni), mis võib olla aga vale regiooniga, mistõttu ei pruugi DVDmängija seda mängida. Internetist digitaalse koopia ostmine on samuti problemaatiline. Kuigi iTunes avas hiljuti ka eestlastele võimaluse oma poest muusikat osta, on filmide ostmine veebist Eesti puhul endiselt problemaatiline. Teisisõnu – kui inimest ei rahulda telekanalites või kinos näidatav, ei ole tal muud valikut, kui valida uus elukutse ehk piraadiks hakata.
Sestap on ACTA vastu peetud lahingutest selgunud tõsiasi, et meediakorporatsioonid peavad muutma oma ärimudelit vastavalt olukorrale pärismaailmas, mitte üritama muuta maailma vastavaks oma vajadustele. Õnneks näitas tänane hääletus, et Euroopa bürokraatiamasin kuulab oma valijate häält ega ole poliitilises paralleeluniversumis elutsev amorfne ollus.
