JUHTKIRI: Rogozini laim on näide Venemaa eestivaenulikust poliitikast
Kui Rogozinil oleks häbitunne, lahkuks ta ise ametist, aga paraku on tegemist ainult Kremli kuuleka lakeiga.
Raske öelda, kelle või mille andmetele peale labase soovmõtlemise Rogozin toetus, väites eilses kommentaaris, et „endistes Nõukogude Balti vabariikides on natsism nende riikide juhtide poolt peaaegu ülistatud“. Lisaks küsis nime poolest diplomaat, et „kuidas saab võidelda neonatsismi vastu Euroopas, kui see on Balti riikides üsna viimase piiri peal?“
Kui Venemaa kõrged diplomaadid on natukenegi kursis Eestis toimuvaga, teavad nad suurepäraselt, et ükski Eesti juhtidest — president, peaminister, riigikogu esimees ega arvestatavate erakondade liidrid — pole natsismi iial vähimagi poolehoiuga suhtunud, ülistamisest rääkimata. Vastupidi, natsism oli Eesti iseseisvusele samasugune mürk nagu ka Rogozini kodumaad valitsenud kommunism. Iga omariiklusest huvitatud eestlane põlgab olemuslikult mõlemat.
Üksikud Eestis tegutseda püüdvad end natsionaalsotsialistideks nimetavad tegelased aga süüdistavad valitsust ja kaitsepolitseis just vastupidises kui Rogozin. Kodukootud natsihakatistel ei lasta Eesti vähimalgi määral õitseda, vaid vajutatakse otsustavalt hing kinni.
Rogozinit oleks lihtne hukka mõista, kui tegemist oleks ühe diplomaatia tavadele sülitava matsiga. Paraku ei tegutse Venemaa esindaja NATO juures kui perutav hobune, vaid just nimelt kuulekas riigiametnik. Dmitri Rogozin on hea näide sellest, kuidas Venemaa välispoliitika Balti riikide suunas seisneb endiselt alatu laimu levitamises.
