JUHTKIRI: Relssidel regionaalpoliitika

Eesti Päevaleht kirjutas, et uute rongide ja sõiduplaanide kasutusele võtmise tõttu jäävad mitmed väiksemad kohad oma peatusest ilma ning lisaks ei vasta sõitjate soovidele ka sõiduplaan.

Konkreetsemaks minnes saab nii täna kui ka uuest aastast (ja uute rongidega) Jõgevalt ning Tabiverest sõita Tartusse alles kolmveerand kümneks. Ehk erinevalt Euroopast, kus inimesed käivadki rongiga tööl, võib Eestis kasutada ronge ennekõike lõbusõitudeks, kus kellaajad pole olulised.  

Teine häda on peatustega, kus uued rongid enam seisma ei jää. Nii tuleb alates järgmisest aastast Raasiku rahval sõita rongiga Tartusse pääsemiseks kõigepealt 40 kilomeetri eemal asuvasse Aegviitu.

Riik kulutab aastas umbes 20 miljonit eurot rongiliikluse toetamiseks ning peaaegu sama palju läheb bussiliiklusele. Aga lisagem sinna ka uute rongide kasutusele võtmisega seonduv kulu ja see, et kaubaveod (rahavood) vähenevad ning vahe tuleks tasa teha reisijate arvu kasvatades. Osa järgmise aasta  sõiduplaanidest seda küll kuidagi ei soodusta.

Valitsus on heaks kiitnud transpordi arengukava aastani 2020. Eesmärgiks on seatud liiklusohutuse parandamine ja transpordi keskkonnasäästlikumaks muutmine. Kuidas haakub selle eesmärgiga Tabivere ja Raasiku inimeste suunamine rongidest bussiliikluse ning loomulikult ka autode juurde?

Rong on riigi oma ja seeläbi on ühistranspordi korraldamine ka omamoodi regionaalpoliitiline hoob. Mis sõnumi saadab peatusest mööda tuhisev rong Raasiku inimestele?