Esmalt tuli teade töötuskindlustusmakse langetamisest kolmele protsendile. Seejärel lubati õpetajatele palka juurde ning siis anti teada, et ka Eesti Rahva Muuseumi 78,5 miljonit eurot pole mingi probleem. Tahes-tahtmata tekib küsimus, millest on põhjustatud väga ebareformierakonnalik käitumine? Kas ilusate ilmadega on saabunud kevadine laristamisaeg?

Ent vaadakem lähemalt ERMi saatust. Nimelt peaks Riigi Kinnisvara AS võtma muuseumi jaoks laenu ja ükski teine projekt RKASilt sel ajal raha ei saaks. Samuti seab ERMi 78,5 miljonit eurot surve alla riigieelarve ja kultuurkapitali.

Valitsus on korduvalt väitnud, et uusi kulutusi saab teha kas majanduskasvu või sisemiste reservide ehk ümberkorralduste arvelt. Kuna välisuudiseid vaadates ei paista, et majanduskriis otsustaks veel nii pea Euroopast orbiidile lennata, tuleb suunata pilk kulude vähendamisele.

Kuna õpetajate palkade puhul on juba kõlanud, et koolivõrku tuleb kokku tõmmata ja palgaraha leida haridussüsteemi seest, tekib aga küsimus, kes maksavad kinni ERMi ehitamise ja töötukindlustusmakse alandamise?

Kusjuures ERMi puhul on kõige kurvem see, et kangekaelsus ja Euroopa nõudmistele mitte vastu tulemine läheb meile 32 miljonit toetuseurot maksma. Ent olgem ausad – mitte ükski kruiisiturist ei tule selleks Eestisse, et Raadil Kihnu troisid või Muhu pätte jõllitada. Kui aga ERM oleks Tallinnas, oleks vähemalt hüpoteetiline võimalus, et nad museaale siiski näevad.

Kindlasti ei leia Delfi, et ERMi pole vaja. Eesti kahtlemata vajab säärast hoonet ja selle sisu ning ka regionaalpoliitiliselt on muuseumi kerkimine Raadile põhjendatud.

Jääb üle loota, et ERMist võib ühel päeval saada sama märgiline ehitis kui Sidney ooperimaja või Eiffeli torn. Ent esmalt tuleb vastata küsimusele, kelle raha eest see ehitatakse ning kuidas sinna turistid kohale meelitada. Täna on need küsimused veel lahtised.