JUHTKIRI: Politseinikest mädaõunad nii kergelt ei kao

Kapo sisekontroll on koht, kuhu ei peaks olema asja kellelgi peale parimatest parimate. Indrek Põdra juhtum on näide selle kohta, kuidas politsei on Eestis endiselt mädaplekilisem, kui kodanikule meeldiks uskuda.

Tegelikult on raske aru saada, kuidas kalli autoga sõitnud ning suurt jahikompleksi omanud mehe jõukus ei tekitanud kahtlusi juba varem. Olid ju mehe kutsel käinud Lõuna-Eestis pidutsemas peale juhtivate kriminaalide ka kaitsepolitsei töötajad. Jõukus ei ole loomulikult mingi kuritegu, kuid silmatorkavalt toretsev elulaad peaks niivõrd delikaatsel ametikohal töötava inimese puhul küsimusi tekitama.

Rääkimata faktist, et Indrek Põdra puhul on hiljem kirjeldanud oma ammuseid negatiivseid kogemusi temaga nii kauaaegne korrakaitseekspert Koit Pikaro kui ka Rummu vangla endine juht Gunnar Bergvald.

Lisaks Põdrale on sel nädalal avalikkuse ette jõudnud ka teisi politseiniku mundriau määrivaid fakte. Õhtuleht mh meenutas, et politsei sisekontrollis on tööl kaitsepolitseis töötanud Maidu Põldma, keda aastate eest süüdistati ööklubi Hollywood töötajate peksmises klubi direktori kabinetis 1996. aastal.

Arvestades kõiki viimastel aastatel paljastunud politseinike tumedaid tegusid, tuleb tõdeda, et kuigi politsei read on võrreldes 1990. aastatega palju puhtamaks saanud, mahub sellesse ämbrisse siiski veel lubamatult palju mädanenud õunu. Raske öelda, mis sellest aluse annab — võib olla teatud karistamatuse tunne, mis korrakaitses piisavalt kõrgetele ametipostidele pääsemisega kaasneb, võib-olla siiski ka see, et teinekord vaadatakse ametivendade kahtlasele tegevusele läbi sõrmede.

Selge on see, et siseministeerium peab nii politsei kui kaitsepolitsei kontrolli- ja selektsioonimehhanismid hoolega läbi vaatama. Kusagil on ilmselt veel ruumi parendamiseks.