Veidi aega pärast Silver Meikari ülestunnistust kogunesid kokku nelja parlamendierakonna peasekretärid, et üheskoos Delfi kaamerate ees arutada, kuidas siis erakondade rahastamisega asjalood ikkagi on. Vestlusringis käidi ilmselt kogemata ja lapsesuiselt välja mõte, et tegelikult peaksid poliitikute tegemistel silma peal hoidma ka kõik tavakodanikud. Siit tekib aga loogiline küsimus, kas poliitik on mingi kasvatamatu jõmpsikas, kellel tuleb kogu aeg silma peal hoida?!

Vaadates viimaseid arenguid poliitmaastikul, saab esmalt retoorilisena mõeldud küsimus lugejate mõtteis ilmselt üheselt negatiivse vastuse. Aga just siin tulebki mängu eetikakoodeks – dokument, mis sisaldab käitumissuuniseid poliitikuile ja mis on samal ajal kõigile tavakodanikele kergesti leitav ja arusaadav ilma juriidilise erihariduseta.

Eetikakoodeksi loomise mõte oleks esmalt muidugi kosmeetilise alatooni ja PR-strateegia maiguga, aga sel võib olla ka positiivseid tagajärgi. Nende mõistmiseks tuleb sukelduda religiooni rohkem või vähem tumedatesse voogudesse.

Nimelt on nii kristlusele kui ka näiteks islamile omane korduste kasutamine (mida muud kui kordus on palvetamine iga söögikorra eel või viis korda päevas). Aga see kordamine on oluline, sest see kulutaks lõpuks isegi Lillo kolbale lause, et „Mina ei vassi, valeta ega varasta.“ Ja kui eetikanormid juba inimeste teadvusesse on jõudnud, on võimalus, et need saavad normiks ka igapäevaelus.

See kui palju ja millal poliitikud eetikakoodeksit kordama peaks, jäägu juba lugeja otsustada, kuid on kindel, et ilma ei saa. Sest mis kasu on koodeksist, mis koos prokuratuuri süüdimõistvatest otsustest rääkivate pressiteadetega kuskil internetiavarustes tolmab?!

Saksa helilooja Richard Wagner olla igal hommikul endale öelnud „Ma olen geenius!“. Nagu arvukad põlvkonnad pärast teda on nentinud, oli tal õigus. Ehk aitaks enesesisendus ka Eesti poliitikutel patustamisest hoiduda?

Hea lugeja! Et valitute mõttevaeva kergendada, koosta ise poliitikute eetikakoodeks ja saada see rahvahaal@delfi.ee.