Toona lahendas segaduse sõna tähenduse üle väga elegantselt Andrus Kivirähk, kes selgitas Eesti rahvale, kes või mis on tibla. Selleks kasutas ta oma õpetaja Ivan Orava, vana sepa ja Konstantin Pätsi isikliku sõbra käest kuuldut.

Nimelt kirjutas Kivirähk, et tiblad valgusid Eestisse pärast 1940. aasta juunit ning et mõned tiblad on „kaetud süsimustade karvadega, nad suudavad oma pikkade küüntega lõigata aknaklaasi ja söövad seda nagu vahvlit".

Aga aitab siinkohal tibladest ning keskendugem Juhan Partsi ning jobude küsimusele. Arvestades seda, et leedukad tõepoolest ei soovi otsekohe koos eestlaste ja lätlastega labidat ning rööbast maasse lüüa, võib nende jobuks tituleerimine tunduda esmapilgul täiesti põhjendatuna. Aga seda ainult esmapilgul.

Rehepaplik oleks nüüd öelda, et olgu, leedukad. Saate oma tahtmise - kõik Baltikumi pealinnad saavad raudteega ühendatud, aga ühel tingimusel. Kui juba Vilniuse juures jõnks sisse tehakse, siis peab kiire rongiliiklus läbima ka Tartut. Meie toetame teid ja teie meid ning sunnime ka Brüsselit meie ühist seisukohta arvestama. Näitaksime Euroopale tõelist koostöövõimet, võidaks Leedu uhkus ning Eesti regionaalpoliitika.

Tallinn-Tartu liinil on sõitjaid ikka tublisti rohkem, kui Pärnu suunal. Pealegi asub Tartus Eesti teaduse meka ning kõikidele sinna kulutatud miljarditele võiks nii maailmast kui ka Eestist võimalikult hästi ligi pääseda.

Seega - kõik jobud, tulge välja, näidake ennast. Teeme leedukatele koos selgeks, et jobu on tegelikult hoopis midagi muud, kui tundub. Näiteks võib olla jobu ka eestlane ise, eriti siis, kui ta on nõus tegema raudtee läbi Pärnu ning ei kasuta võimalust, et erinevalt leedukatest oma rahvuslike huvide eest seista.

Muide, üksteise pilamist võib võtta koguni komplimendina - see näitab, et teine sulle ikkagi korda läheb. Leedukad ja lätlased teavad palju anekdoote eestlastest. Näiteks üks Leedu õllefirma tegi aastate eest reklaamklippide sarja, mis tugineb just kergelt juhmi eestlase stereotüübile. Meil anekdoote leedukatest aga peaaegu polegi. Kuid eks pidanuks leedukad võtmagi Partsi hinnangul tema sõnumit läbi huumorivõtme. Ehk  oligi see austusavaldus ministri moodi, ainult jobud ei suutnud nii peent huumorit mõista?