Sellest, miks on vaja vallad liita, annab aimu riigikontrolör Mihkel Oviiri seisukoht aastast 2009: „valdu/linnu on Eesti-suguse ülimalt vähese elanike hulgaga riigi kohta liiga palju ning suurem osa neist on liialt väikesed selleks, et tulemuslikult ja efektiivselt oma ülesannetega hakkama saada.“ Riigikontroll, mis – nagu nimigi ütleb - kontrollib seda, kuhu riigi raha läheb, ilmselt teab, millest räägib.

Ja tahaks loota, et sama kehtib ka Rein Langi kohta, kui ta 2006. aastal kirjutas järgmist: „Omavalitsuslikku staatust saab kanda ainult üksus, millel on kriitiline mass mitte ainult majanduslikku, vaid ka vaimset potentsiaali. Ma olen veendunud, et praegu on see olemas üksnes maakondade ja suuremate linnade piires. (...) Ma ei usu mingitesse piiride muutmisse vabatahtlike liitumiste kaudu. Kohalikud huvid on sedavõrd erinevad ja vasturääkivad, et loota omavalitsuste vabatahtlikule ühinemisele mingi loogilise skeemi kaudu näib üsna mõttetu tegevusena.“

Kui siiani tundub kõik enamvähem loogiline, lähevad asjad huvitavaks hetkest, mil Rein Lang, kes 2006. aastal kandis veel meediategelase tiitlit, poliitikasse astus. Selle sammu tulemusena on ta seitsme aastaga oma eelistusi kardinaalselt muutnud: „Oleme seisukohal, et kohalike omavalitsuste liitumine peaks olema vabatahtlik ning ei saa taanduda vaid omavalitsuspiiride nihutamisele ning olla suunatud kohaliku demokraatia vähendamisele.“

Just nende sõnadega põhjendas Lang kultuuriministeeriumi otsust jätta kooskõlastamata regionaalministri haldusreformi plaan. Sellisest sõnastusest võib teha kaks järeldust.

Esiteks. 2001. aasta alguses lubas peaminister Mart Laar, et haldusreform tehakse ära. Paar kuud hiljem teatas Reformierakond, et nad ei toeta valdade liitmist. Toona nähti otsuse põhjusena soovi aidata riigikogu esimees Toomas Savi presidenditoolile ja selleks oli tarvis kohalike omavalitsuste valijameeste poolehoidu. Tänapäeval ei mäletan enam keegi, kes on Toomas Savi, aga tema kampaania vilju sööme me kõik.

Kuna Reformierakond ei eksi mitte kunagi, siis pole ka põhjust 2001. aastal vastu võetud otsust muuta ja seda hoolimata sellest, et vahepealse 12 aasta jooksul pole õnn väikevaldade õuele tulnud.

Teiseks. Kuna Eesti elab paar järgmist aastat pideva valimisvõitluse tingimustes, ei taheta „paati kõigutada“. Teisisõnu kaalub riigimeheliku käitumise üles pragmatism.

Reformierakonna jäiga seisukoha tulemusena ei lähe elu maal paremaks ja see annab lisatõuke ääremaastumisele. Ja kui inimesed juba maalt ära kolivad, siis miks piirduda Suur-Tallinnaga, kui mere taga on palgad veelgi kõrgemad?

Nii ei jäägi üle muud, kui lõpetada, parafraseerides Def Räädut: Reformierakond ei eksi mitte kunagi, kuni oma troonil veel istub...