JUHTKIRI: Õpetaja väärib paremat (palka)
Esimese septembri eel ning homse päeva jooksul kuuleme ja loeme palju lugusid sellest, milline on õpetaja elu tänapäeva koolis. Lihtsameelsetele meeldib rõhutada kolmekuist suvepuhkust ning “poolest päevast lõppevat” tööpäeva ning väita, et õpetaja töö pole muud kui üks suur meelakkumine.
Need, kes õpetajate tegeliku töökoormuse, -pingete ja -tingimustega kursis on, teavad, et tegemist on väga head vaimset ja füüsilist vormi nõudva, äärmist stressitaluvust ning pidevat enesetäiendamist eeldava tööga, mille maht on juba tänaseks kasvanud üle seaduses ette nähtud tundide. Ähvardab kasvada veelgi seoses uute õppekavadega.
Õpetajate palk, mis jääb valdavalt alla riigi keskmisele palgale, ei ole väärikas tasu selle vastutusrikka töö eest, mida nad sadades koolides üle Eesti teevad. Loomulikult on ka teiste elulise tähtsusega ametite (politseinike, päästjate, õdede) palku, mis ei kannata kriitikat. Kuid täna peame me vajalikuks rõhutada õpetajate töö ja selle tasu olulisust.
Haridusminister Aaviksool tundub eilse intervjuu põhjal olevat probleemi lahendamiseks lihtne, tema erakonnakaaslase Mart Laar poolt kaitseministeeriumiski rakendatav põhimõtte: koondame osa ära ja maksame ülejäänutele kõrgemat palka. Mõlemal ministril tundub ununevat, et koondatute töö peab ka keegi ära tegema. Paraku siis need, kes saavad küll pisku palgalisa, kuid veel suurema koormuse.
Pingutage rohkem, härrad ministrid! See lahendus ei ole vastuvõetav. Aga õpetajad väärivad siiski paremat.
