JUHTKIRI: Õllefolk
Sel aastal valas õli Õllesummeri vastaste tulle veel Marje Hansar oma alamõõdulise kommentaariga noorte laulu- ja tantsupeoliste aadressil. Piinlik intsident end avalikult beibeks taandanud peakorraldajaga tekitas sotsiaalvõrgustik Facebookis isegi ürituse vastase rahvaliikumise.
Üsna õigustatult räägiti samas kontektis mitte ainult Hansari lapsikutest sõnadest, vaid ka sellest, kas auväärne lauluväljak sobib end juba nime tasandil alkohoolsete jookidega olemuslikult siduva ettevõtmise korraldamiseks. Iga-aastane teema on ka alaealiste roll Õllesummeri publiku hulgas. Sel aastal meelitati neid ju suisa ürituse reklaamides 18-aastaseks saanult “süütust kaotama”.
Eestis on palju inimesi, kes põhimõtteliselt ei tunne soovi käia suurüritustel, mille esmane eesmärk on põhimõtteliselt alkoholi joomine. Kuid samas tekib ikka ja jälle küsimus, kas Õllesummer on selles plaanis tõesti ainuke ja kõige hullem, või on ta täna pigem oma nime ohver.
Hea võrdlusvõimaluse pakub eile Viljandis alanud pärimusmuusika festival, tuttavlikult Viljandi folk.
Olgem ausad, paljud folgisõbrad teavad väga hästi, kui palju see üritus kogub Viljandise nii noori kui vanemaid inimesi, kelle jaoks sõpradega õlle libistamine on tunduvalt olulisem kui pärimusmuusika viimased trendid. Mis sellega lõpuks kaasneb, teavad eriti hästi need, kes on ööbinud festivali ametlikus või mitteametlikus telklas.
Ka statistika on kõnekas. Kui sel aastal tabati Õllesummeri avapäeval neli joobes alaealist, siis Viljandi folgil tabati neid avapäeval koguni viis korda enam, kakskümmend. Kumb siis on enam kultuuri- ja kumb alkopidu?
