Pole kahtlust, et Molotov-Ribbentropi pakti olemasolu möönmine ja selle kehtetuks tunnistamine MRP sõlmimise 50. „aastapäeval“ NSVL Rahvasaadikute kongressi poolt oli oluline verstapost Eesti iseseisvuse taastamisel. Pole mõtet vaielda, kes rohkem selle nimel ära tegi. Selles protsessis läks vaja nii 1987. aastal esimese MRP miitingu korraldanud rahvuslasi kui ka süsteemi sees tegutsenud Eestist pärit MRPle hinnangu andmise komisjoni liikmeid ja rahavasaadikuid.

Nüüd, 70 aastat pärast kurba õhtupoolikut Kremlis, 30 aastat pärast MRPle tähelepanu juhtinud Balti apelli ja 22 aastat pärast esimest selleteemalist miitingut, võib öelda, et pakti ja selle salaprotokollide mõju Eestile on kadunud selles ulatuses, kui see inimlikult ja reaalselt on võimalik. 23. augusti 1939 Eestit ei ole võimalik täielikult taastada – see on fakt, millega me kõik peaksime leppima.

Kõik siiski ei lepi. Viimaste aegade arengud mitte ainult Eestis, vaid ka teistes Ida-Euroopa riikides osutavad, et kõik jõud, kes olid 1980. aastate lõpus huvitatud MRP paljastamisest ja tühistamisest, pole rahul sellega, kuhu nende kodumaa 2009. aastaks on jõudnud. Igatsetakse tagasi, igatsetakse 1939. aastat kui „aastat 0“, kuhu aeg tagasi pöörata ja sealt siis vähehaaval tulevikku tulema hakata.

Eestis räägib koguni MRP esimese miitingu korraldajate hulka kuulunud Tiit Madisson Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei taasloomisest, Ungaris sekkus politsei eile paramilitaarse paremäärmusliku rühmituse vandetseremooniasse, endise Ida-Saksamaa territooriumil tegutsevad uusnatsid agaramalt kui läänepoolsetes liidumaades.

Delfi tuletab paremäärmuslastest „kõva käe“ ning etniliselt puhaste rahvusriikide igatsejatele meelde, et ka 1939. aastal MRP hammasrataste vahele jäänud riikides oli rahvusvähemusi ning parimal juhul – nagu Eestis – valitses nende ja põliselanike vahel harmoonia, mis ei nõudnud ühe või teise osapoole kultuuriliste eripärade kaotamist.

MRP oli karjuv ebaõiglus ning tegi väga palju halba. Kõiki selle tagajärgi aga annulleerida ei saa ning sel pole ka mõtet. Me peame leidma võimalused eluks sellises Eestis, nagu ta meile 20 aastat pärast Molotov-Ribbentropi leppe tühistamist antud on. Olgu hoopis aasta 2009. meie aasta 0, kust edasi me leiame lahendusi, mitte mineviku ebaõiglust.