Möödunud nädalal tegi Reformierakond läbi väikese revolutsiooni. Ei, see polnud võimupööre. See oli uue strateegia kasutusele võtmine PR-lahingutes. Selle ilminguks võib lugeda nii peaministri vabandust, kui ka Keit Pentus-Rosimannuse nendingut vajadusest ühiskondlikust kriitikast õppida.

Mida aga tegelikult siiani juhtunud ei ole, on selgitus, mille eest vabandati. Olgu, Ansip justkui vabandas segaduse eest erakondade rahastamisel. Täpsemalt kõlas vabanduse teeninud ajakirjaniku küsimus nii: “Kas olukorras, kus Reformierakonna liikmed on mokaotsast möönnud, et võib-olla rahastamisega seotud ebaselgeid tegusid on minevikus tehtud, ei tundu Teile, et oleks puhtam ja selgem avalikult vabandada - see puhastaks õhku ja muudaks tõsisemalt võetavaks ka võimalikud seadusemuudatused erakondade rahastamisega seoses?“

Eelnevat kokku võttes võib nentida, et me oleme hetkel olukorras, kus loogilist sammude jada – tegu, teo tunnistamine, vabandamine – on ignoreeritud. On olemas tegu ja on olemas vabandus, aga selget ülestunnistust, mis vastaks küsimustele kes ja mida tegi, pole.

Et tormi vaigistada, on väljastatud hulk „pseudotunnistusi“. Näiteks on peaminister öelnud järgmist „…taolised ettevõtjate annetused, ka varjatud annetused, on vähemalt kunagi minevikus olnud reaalsuseks. Kuidas olukord praegu erakondades on, seda ma ei tea isegi oma erakonna kohta öelda.“ Sarnane näide on ka see: "Ei ole mina kunagi eitanud taoliste skeemide võimalikkust. Vastupidi, kui hakkate minu reaktsioone meenutama, siis päris esimene intervjuu, mille ma lennujaamas andsin, puudutas taoliste rahastamisskeemide võimalikkust. Eitust ei tasu mulle külge pookida.“

Nende näidete taustal tuleb paratamatult meelde poliitretoorika kuldvara – Bill Clinton on nimelt väitnud, et kuigi ta on kanepit suitsetanud, ei tõmmanud ta kunagi alla.

Lõpetuseks – ei tasu unustada, et endine Reformierakonna peasekretär ja praegune justiitsminister Michal ning erakonna juhatuse liige Lillo on leidnud et „...meie oleme kinnitanud esimesest päevast alates, et õhku heidetud kahtlused ei vasta tõele ja nüüd on see ka mustvalgel selge.“

Ühes asjas võib Lillo ja Michaliga muidugi nõustuda – mustvalgel on tõesti selge. Aga see, et mitte midagi pole selge.