1.      Savisaare vendeta. Postimehe kohtusse kaebamine on taas üks võimalus „peavoolumeediale" jalg taha panna ja võidu korral ei jää see ilmselt viimaseks kohtuasjaks meedia vastu.

Meedia on Savisaarele oluline ning sellest annab tunnistust isiklik „meediaimpeerium", kust leiab peale võimutruu Tallinna TV ka ajalehe Pealinn, linnalehed, raadiosaated, Kesknädala ja Tallinna linna palgal olevad anonüümsed internetikommentaatorid.

2.      Raha. Oma hagis nõuab Savisaar ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist või väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamist ja mittevaralise kahju hüvitamist. Hagis pole märgitud kindlat summat, mida hüvitada - selle määrab kohus. Kuigi iga kohtuasi on erinev, on esinenud juhuseid, kus meediaväljaanded on tõesti raha välja käinud, aga summad on erakonna kassaga võrreldes väikesed. Ka ajalehte nendega põlvili ei suru.

3.      Tasuta reklaam. Võttes arvesse fakti, et Keskerakonna fänne ei sega idaraha või mõni kohtuasi, võib enne europarlamendi valimisi Postimehe kohtusse kaebamine tähendada Savisaarele lihtsalt tasuta reklaami ja pildil olemist. Märtriaura veel tasuta kauba peale.

4.      Vee segamine. Lisaks Postimehega jagelemisele uuritakse Savisaare võimalikku seotust altkäemaksu võtmisega. Valijale (kes neil asjadel vahet ei pruugi teha), võib lihtsalt puru silma ajada ja öelda, et Ansip kiusab.

Võit Postimehe üle annaks Savisaarele ka võimaluse demagoogitseda - Postimees ju eksis, eks eksivad teisedki...

5.      Ennetav käik. Postimehe kohtusse kaebamisega võidakse üritada juhtida tähelepanu eemale milleltki suuremalt. Meenutades spin'e all-linnas, ei saa märkimata jätta, et kui Keskerakonna peasekretäri Priit Toobalit ja Ester Tuiksood uuriti kriminaalasja raames, tekkis Tallinnasse peaaegu üleöö tasuta ühistransport.

6.      Maine küsimus. Kuigi artiklite „Vastuluure kirjeldab Edgar Savisaart Venemaa mõjuagendina" ja „Savisaare julgeolekuoht seisnes mõjuvõimuga kauplemises" ilmumisest on möödas kolm aastat, on mõjuagendi termin kasutusel. Kui Postimees peabki lõpuks oma väited ümber lükkama, annab see ju aluse väita, et kõik on korrektne. See on aga eeldus, et mõelda riigikogu valimistele ja võimalikele koalitsioonidele.

7.      Postimeest on lihtsam rünnata. Kapo käsi on üritanud väänata aastaraamatus figureerinud Yana Toom ja Mihhail Kõlvart. Mingil põhjusel ei läinud Savisaar Kapo vastu, vaid ründas just sõnumitoojat.

Lõpetuseks. Kui Ida-Euroopas ringi vaadata, leidub ohtralt näiteid sellest, kuidas võimuesindajad üritavad aina enam oma kontrolli alla saada meediat, mis nende tegevust kritiseerib ja üleastumisi avalikustab. Menüüs on kriminaalkaristus laimamise eest, suured trahvid ja avaõigusliku meedia juhtorganite mehitamine „õigete" inimestega.

Õnneks ei saa Eestis kasutada kriminaalõigust, aga nii Savisaare ja Postimehe kui ka Äripäeva kohtusse kaevanud Reformierakonna puhul võime näha, et võim survestab ajakirjandust. Säärased arengud võivad ühel päeval anda palju vabamad käed neile, kelle teod päevavalgust ei kannata.